On kevad ja koolide lõpu aeg. Rõõm tõdeda, et siinse eesti kooli juhtkond ja õpetajad on teinud oma parima — õieti kõik võimaliku ja võib-olla isegi rohkem — meie noorte keeleoskuse süvendamiseks. On lihtsalt haruldane kuulda tublisid noori kõnelemas ja esinemas eesti keeles. Olgu selle eest tänatud kõik eesti koolide pedagoogid! Küllap tuleks nendegi noorte keeleoskuse arengule suureks kasuks elada mõnda aega Eestis, puhtalt eestikeelses keskkonnas. Kas keegi teab, kuidas see praktiliselt teostatav oleks ja kes sellega peaks tegelema?
Üks möödunudnädalane eesti uudis räägib, et Lasnamäe Mehaanikakooli direktor ja linnavolikogu saadik Vladimir Belõi ei suuda eesti keelt kõnelda nõutaval tasemel; ta on mitu korda eksamil läbi kukkunud ja kaotab nüüd kehva keeleoskuse tõttu oma töökoha. Uudisest ei selgu, kui kaua hr. Belõi on Eestis elanud, aga võib arvata, et uustulnukas ta just pole. Mis see siis on — eriline andetus või midagi muud? Üpris raske on uskuda, et intellektuaalselt küündimatu isik määrati koolijuhiks.
Paratamatult jääb mulje, et paljud Eesti muulased pole kas laiskusest, hoolimatusest või shovinistlikust ülbusest suvatsenud riigikeelt isegi mitte algtasemel omandada. Kas äkki ei juhata sellesama suurvene ülbuse paralleelniidid meid Tõnismäele pronksmehe juurde, kus venelased järjest sõjakamalt endast märku annavad?
Paljudele on nüüd halvaks uudiseks, et Eesti Riigikogusse on jõudmas uus keeleseaduse eelnõu, mis annab seadusliku aluse võtta tegelikkusele mittevastavad vanad keeletunnistused ära. Selgus nimelt, et ca 2/3 keeletunnistustest on kehtetud, sest nende omanikud ei oska nõutaval tasemel eesti keelt. Keeleinspektsiooni andmetel ei oska praegu tuhanded mitte-eestlastest töötajad (teenindajad, turvamehed, tervishoiutöötajad, õpetajad jt) vajalikul määral riigikeelt. Uue seaduse vastuvõtmise korral saab keeleinspektsioon selliseid inimesi korduseksamile saata.
Euroopa Liitu (EL) astumise eel jäeti keeleseaduse rakendamine mõnel määral unarusse, et vältida süüdistusi liiga range suhtumise pärast muulastesse. Seda olukorda tuleb nüüd parandada. Samas on ühinemine EL-iga kaasa toonud aga uue probleemi: vene keelt kõnelevate töötajate kõrval on Eestisse ka teistest riikidest saabunud teenindussfääri tööle välismaalasi, kes ei kõnele riigikeelt. Keeleseadus kehtib aga nendegi kohta.
Olukorras, kus pessimistid ennustavad eesti rahvuse kadu, peaks kõik emakeelega seonduv olema igale eestlasele esmatähtis, meile siin kaugel ka.