Eestis on pandud tiirlema riigikogu valimiste eelne karussell. On suurte lubaduste ja kõlavate sõnade aeg, mõnede jaoks ka odava populismi otsimise ja eneseupitamise aeg. Nagu ikka valimiste eel, kõlab seegi kord üleskutseid kodakondsuspoliitika muutmiseks. Selle teema kilbiletõstmine võimaldab kogenud poliitikuil osavalt mööda laveerida ohtlikest karidest ehk valusatest probleemidest sotsiaal-, haridus- või tööhõivevallas.
Mõistagi püüavad mõned erakonnad kodakondsusteemaga manipuleerides meelitada endale ka muukeelsete valijate hääli, millega tugevdatakse survet riigi alustele ja eriti rahvuspoliitikale.
Ehkki Eesti kodakondsuspoliitika on leidnud tunnustust isegi rangete euroliidu ametnike silmis, räägitakse taas, et riigis elab liiga palju mittekodanikke ja et nendele kehtestatud kodakondsusnõuded on lubamatult ranged. Kremli toetusel häält tõstvad eesti-venelased leiavad, et neid diskrimineeritakse; Keskerakonna tegelased süüdistavad Laari valitsust, kelle võimuloleku ajal tühistati saadikutele kehtinud keeleoskuse nõue, aga nõuavad samas kodakondsuspoliitika liberaliseerimist; Res Publica juhid räägivad 50-tunnisest eesti keele intensiivkursusest ilma keeleeksami sooritamiseta jne.
Kõrvutades Eesti kodakondsuspoliitikat teiste riikide omadega võime täheldada, et see on juba üks liberaalsemaid — Euroopas kindlasti. Eesti kodakondsuse saamiseks on seatud vaid kaks tingimust: 5-aastane paiksustsensus koos üheaastase ooteajaga ning keele- ja põhiseaduse eksami sooritamine. Erinevalt paljudest riikidest on Eestis kodanikel ja ametliku elamisloaga mittekodanikel võrdsed majanduslikud ja sotsiaalsed õigused. Õiguslikest erinevustest on tegelikult ainuke see, et riigikogu võivad valida ainult kodanikud.
Eesti kodakondsuspoliitika on kogu taasiseseisvusaja jooksul olnud tark kompromiss ja balansseerimine järjepidevuse, euroopaliku tava ja võrdse kohtlemise vahel. Küllap on meiegi lugejate hulgas neid, kes sooviksid märksa jõulisemat poliitikat muulaste kohtlemisel — kuni nullvariandini välja. Ometi polnud see võimalik, sest juba 1990-ndate algul tegid Eesti riigijuhid vaikselt plaane euroatlantiliste struktuuridega ühinemiseks. Ka kodakondsusseaduse muudatused on teeninud sama eesmärki. Seda ajal, mil ülejäänud Euroopa karmistab kodakondsuspoliitikat oma kultuurikeskkonna säilitamiseks ja sisserände reguleerimiseks.
Viimastel andmetel on Eesti elanikest ligi 950.00 kodanikud; nendest 81% eestlased, 14% venelased, 1% ukrainlased ja 4% teistest rahvustest.
Võib arvata, et varem või hiljem on Eesti sunnitud lülitama kodakondsusetud Eesti kodanikkonda. Naiivne oleks muidugi loota, et kodakondsus suurendab võiks märgatavalt suurendada muulaste lojaalsust Eesti riigi suhtes.
Lõpuks jääb üle tõdeda, et Eesti kodakondsuspoliitika on pigem liberaalne kui karm ja kõik katsed seda muuta ei aita mingil juhul lahendada integratsiooniprobleeme. „Ainult sisemine püsivus, mis rajaneb igaühe heaolul, saab olla riigi edasikestmise alus,” nendib jurist Maido Pajo esmaspäevases SL Õhtulehes. Muidugi on tal õigus.
Juhtkiri — Eesti kodakondsuspoliitika: liiga range või liiga leebe?
Arvamus
TRENDING
