Kui president Lennart Meri kasutas 1999. a ühes oma kõnes esmakordselt Eesti Nokia mõistet, läks see fraas kohe käibele ja kujunes elavaks arutlusobjektiks. Ta vihjas muidugi Soome firma Nokia mobiiltelefonidele, mis, olles selle riigi tunnusmärgiks, on soomlastele tohutut kuulsust toonud.
Kuigi ka eestlaste arvel on mitmeid põhjapanevaid avastusi ja ainulaadseid tooteid, pole need meie riiki maailma tippu viinud. Eesti kama lööb küll alati laineid toidumessidel ja tekitab Euroopas eufooriat, kuid ei maitse kaugeltki mitte kõigile ega pole Nokia hiilgusega võrreldav.
Estonia klaver on samuti rahvusvahelise mainega; ta kannab isegi Eesti nime, ent ometi pole see mitte kõigile vajalik tarbeese. Eesti Nokiaks on esitatud isegi korduvalt kasutatavaid saunavihtasid ja meie intellektuaalset omandit, aga õiget kõlapinda pole needki originaalsed ettepanekud leidnud.
Siiski on midagi veel, mis pole küll majanduslik saavutus, ent võiks olla Eesti eriliseks tunnusmärgiks – see on meie koorilaulu ja üldlaulupidude traditsioon. Võib-olla sobiks see Eesti Nokiaks? Meenutagem, et meie laulu- ja tantsupeod kuuluvad ka UNESCO kultuuripärandi väärikasse nimekirja.
Laulupidude traditsioon on ajaloo risttuultes vastu pidanud 138 aastat; laul on olnud alati meie rahva ja kultuuri lahutamatu osa.
Legendaarne väljend, et eestlane laulis ennast vabaks, leidis kinnitust eelmise pühapäeva õhtul Torontos, kui filmifestivali estdocs 07 raames toimus Ontario Science Centre’is dokumentaalfilmi „The Singing Revolution“ esilinastus. Kogu filmi ajaloolist ja poliitilist sõnumit ilmestas ja kandis koorilaul – olgu siis laulupidudel võimsate ühendkooride ja rahva esituses, noortekooride harjutustel vm.
Nagu üks filmi autoreist Maureen Castle Tusty filmi tutvustades mainis, on see linateos esmajoones mõeldud mitte meile, eestlastele, kes me teame oma kodumaa ajalugu läbi ja lõhki nagunii, vaid nendele, kes sellega nii hästi (või üldse mitte) kursis pole.
Kõigile, kes viibisid Eestis 1980ndate lõpul ja 90ndate algul ning elasid ise vahetult kaasa öölaulupidudele, Balti ketile ja spontaansetele rahvakogunemistele – aitab film kangastada kunagiste unustamatute hetkede meeleolusid ja hõngu.
Neutraalselt, otsekui kõrvaltvaataja pilgu läbi tuuakse esile ajaloolised shokeerivad kaadrid punaarmeelaste ja KGB-laste metsikustest Eestis, okupatsiooniaja süngus, vene interrindlaste vahkviha puhangud, psühholoogiline pinge, taasleitud rahvuslikud ideaalid ja teisitimõtlejate julgus – kõike seda koorilaulu taustal. Vapustav!
On suurepärane, et seda filmi näidatakse Euroopas, Los Angeleses ja New Yorgis, hiljem ehk mujalgi.
Keegi noor eesti neiu sai filmist sellise emotsionaalse laengu, et otsustas tulevikus Eestisse elama asuda. Tõesti – filmi tegijad ja sponsorid pälvivad meie kõigi tänu. Nende töö, vaev ja kulutused on end igati õigustanud.
Juhtkiri: Eesti laulu vägi teiste pilgu läbi
Arvamus
TRENDING
