Möödunud nädalal tunnistas USA kindral John P. Abizaid, et Iraagi sõda on jõudnud uude, sissisõja faasi. Ühendriigid kaotavad pea iga päev salakavalate rünnakute tagajärjel oma sõjaväelasi. Kes võis sellist asjade kulgu ennustada veel hiljuti, kui võidukad väed vallutasid Iraagi näilise kerguse ja väheste ohvritega?
Juba 19. saj. tuntud mõtleja ja sõja-asjatundja Carl von Clausewitz hoiatas, et sõja käiku pole võimalik täpselt ennustada ja et sõda ei pruugi kunagi kulgeda nii, nagu kavandatud. Ajalugu tõestab ikka ja jälle selle väite paikapidavust, ka tänases Iraagis.
Rahvusvahelises pressis on aeg-ajalt olnud juttu mingist uuest al-Qaida üksusest, kes kogu seda sabotaazhi organiseerivat ja mahitavat. Või on see äkki Saddam Husseinile truuks jäänute kätetöö? Fakt on see, et Iraak on rahust kaugel ja sealne olukord ääretult ebastabiilne, ehkki ametlikult räägitakse rahuvalvamisest ja mitte enam sõjategevusest.
Aga Iraagi sõda puudutab eestlasigi lähedalt, sest Bagdadis patrullivad ka Eesti sõdurid. Nende ülesanne on valvata rahu ohtlikul, rahva- ja kärarikkal Bagdadi turul. See on nähtavasti hind, mida meie riik maksab NATOsse pääsemise eest. Eesti näitab üles head tahet ja valmisolekut sõjalisi kohustusi oma õlgadele võtta. Seda ajal, mil mitmed USA traditsioonilised liitlased saavad lubada endale luksust ilmutada tõrksust ja jääda eemale Iraagist. Välisvaatleja Peeter Kaldre kirjutas viimases Maalehes: „Eesti poliitikute ütlused, et Eesti ei osale Iraagis sõjategevuses, ei ole tegelikult praegu tähtsad. Tähtsam on, et Eesti sõdurid jõuaksid kunagi koju elusate ja tervetena, mitte tsinkkirstudes.“
Iga sõdur, kes mundri selga tõmbab, teab muidugi, et ta paneb ühtlasi sellega oma elu kaalule. Kodumaa vabaduse eest elu ohverdanud sõjamehi nimetame kangelasteks. Vaadates televisioonist vihaseid Ameerika-vastaseid väljaastumisi Iraagis, tekib küsimus, kelle või mille nimel noored mehed oma eludega seal riskivad. Võib vaid kujutleda, milline on Iraagis viibivate vägede meeleolu ja moraal.
Nobeli preemia laureaat Günter Grass on öelnud, et iga riigi kodanike kohus on julgelt välja öelda oma arvamusi.
Traagilisest päevast, 11. septembrist 2001 alates on paljud (eriti ameeriklased) õppinud suud pidama kartusest üles näidata patriotismi puudumist või ebalojaalsust. Sellele vaatamata esitatakse USA administratsioonile viimasel ajal küsimusi järjest rohkem: kus on Iraagi invasiooni ajendiks olnud massihävitusrelvad; kui kauaks jäävad väed Iraaki; miks ei suudeta Iraagi operatsioonile tagada rahvusvahelist autoriteeti näiteks ÜROd kaasates jne.. Ka äsjamoodustatud, kirju koosseisuga Iraagi valitsuskogu ei oma märkimisväärset autoriteeti ja press on selle juba tituleerinud „nukuteatriks“.
Iraagi uued valitsejad seisavad nüüd koloniaalmaadele tüüpilise dilemma ees: kuivõrd arvestada iraaklaste soovide-tahtmistega ja kuivõrd teha koostööd USAga.
Võib arvata, et lähiaeg peab tooma mingit selgust Iraagis valitsevasse keerulisse ja segasesse olukorda, nii et noored mehed ja naised (sh. ka eestlased) ei peaks mõttetult surema võõra viha ohvritena.
Juhtkiri: Eesti poisid Bagdadis
Arvamus
TRENDING
