Põnevalt kokku seatud telepildi vahendusel nägi maailm eesrindlikku ja arenemisvõimelist väikeriiki. Kahtlemata mõjus see ka Eestit esindanud rootslanna Sahlene’i esitatud laulu jõudmisele suurepärasele kolmandale kohale. Kohapunkte ei jaganud ju mitte pressiesindajad või asjatundjad, vaid televaatajad, kelle arvu hinnati 300 miljonile!
Meeldiva üllatusena avanes Rogers’i kaabeltelevisiooni teenuseid kasutavatel torontolastel võimalus jälgida täispikka ülekannet Tallinnast, uuest ja moodsast 10.000-kohalisest Saku Suurhallist. Ei usu, et kunagi oleks Kanada televisioonis nähtud lehvimas nii palju sini-must valgeid kui laupäeva õhtul. (Mõnikord oleks tahtnud küll paluda vahetpidamatult prantsuse keeles juttu vestvaid kommentaatoreid vaikida).
Omaette boonuseks oli see, et ülekanne toimus ilma reklaamipausideta. Eesti televaatajail jäi just sel põhjusel nägemata erakordne etteaste — saatejuhtide Annely Peebo ja Marko Matvere fantastiline duett, R. Valgre igihaljas „Muinaslugu muusikas”.
Rootslaste südamed heldisid oma lauljatari esinemist kuulates sedavõrd, et nad andsid Eestile maksimaalsed 12 punkti. Aga subjektiivsust võis täheldada ju teistegi tähtede esinemise hindamisel.
Eesti näitas 27. Eurovisiooni lauluvõistluse korraldusega maailmale, et ta on usaldusväärne ja võrdväärne partner. Kindlasti on õigus Eesti Päevalehe peatoimetajal Priit Hõbemäel, kes kinnitab, et Eesti on üle saanud teatud tardumusest ja alaväärsuskompleksist. Inimestel on tekkinud uus enesekindlus, neil on huvitavaid, puht-eestilikke ideid, mida nad eht-euroopalikult ellu viivad.
Just seda tõestas Eesti tähelennuline edu Eurovisioonil.