Eesti suusasportlased Andrus Veerpalu ja Jaak Mae tegid kõige väärtuslikuma kingituse oma vabariigile tema 84. sünnipäevaks. Nad juhtisid möödunud nädalal Salt Lake City taliolümpial oma fantastiliste sportlike saavutustega kogu maailma tähelepanu väikesele Eestile. See on võit, mille sarnast ei pruugi meie spordis lähiaastatel kordudagi. Eestlane olla on praegu tõesti uhke ja hea, nagu üks laulusalm kinnitab. Aga mis saab siis, kui olümpiavaimustus raugeb ja medalitesära tuhmub? Mille üle võiksime siis uhked olla? Kena, et vaidlused meie lipu muutmise üle on vaibunud. Sinimustvalge ühendab ju meid kõiki — olenemata sellest, kus me parajasti elame või asume. Vähemalt üks eestlanna elab Sambias, mitmed noored eestlased elavad ja töötavad Jaapanis, rääkimata siis sellistest väliseesti kantsidest nagu Kanada, Ühendriigid või Rootsi. Lipul ja hümnil kui riiklikel sümbolitel on eriline väärtus, kuna need seisavad õige lähedal meie kõikide hingele. Aga on veel rahvuslikud sümbolid. Suitsupääsuke, lihtne linnuke sarnaneb oma vähenõudlikkuses ja töökuses eestlasega. Armas on meile rukkilill, leivavilja truu saatja, mida peetakse küll umbrohuks, aga mille motiive võib leida meie rahvariietes. Kõik need sümbolid räägivad lihtsusest, töökusest, meie isamaast ja meist endist. Tulles aga spordist ja rahvus-sümboolikast tõsisemasse sfääri, tuleb tunnistada, et mitmed viimased poliitilised arengud kodumaal on teinud meid murelikuks. Küsime, kas uus valitsus on ikka kompetentne lahendama tema ees seisvaid keerulisi probleeme. Möödunudnädalased onupojapoliitika ilmingud, kus mitmed kõrged ametikohad täideti sugulus- ja tutvussidemeist lähtuvalt, on pehmelt öeldes küsitavad. Imestame ka, et Tallinna linnal leidus küll 2,3 miljonit krooni luksuskäimla ehitamiseks, kuid pole raha Vabadussamba ja Kunstimuuseumi rajamiseks. Muidugi ei meeldi meile Eesti infrastruktuuri ja meie rahva geeniandmetega äritsemine. Metanool nõudis Pärnumaal jälle uusi ohvreid. Alkohol on viimase 10 aastaga röövinud enam kui 2800 eestlase elu. Vahel tundub, et Eesti vajaks nagu mingit uut, ülesehitavat ja positiivset jõudu. Inimene ja riik; riik ja poliitika — need on keerulised suhted. Kodanikud kujundavadki riigi oma põhimõtete, väärtushinnagute ja tööga. „Riigi identiteet, see sisukas tuum /.../, ei saa rajaneda õnnel, mis võibolla paari aasta tagant naeratab,“ kirjutas reedeses Eesti Päevalehes Margit Keller, arutledes, milline võiks olla äsjaste suusasaavutuste mõju riigi arengule. Ta jõuab õigustatult järeldusele, et Eesti riigi maine ei saa põhineda vaid murdmaasuusatamisel. Jälgides kodueestlaste noorema põlvkonna kiiret sebimist infotehnoloogia ja muudel kaasaegsete imede radadel, kahtlevad paljud väliseestlased nende võimes rahvuslikke traditsioone edasi kanda. Võibolla siiski asjatult, sest rahvusvaheline press räägib ju jätkuvalt Eesti imest, mis on eelkõige noorte poliitikute ja teiste „pintsaklipslaste“ teene. Nii on meil nendegi üle põhjust uhkust tunda. Riik ootab oma kodanikelt konkreetseid tegusid. Oleme selleks valmis oma õla alla panema ka siinpool Atlandi ookeani! Näitame üles head tahet, sest üksnes kritiseerides võime äkki rongist lootusetult maha jääda. Õnne ja edu Eestile ja igale eestlasele meie riigi 84. sünnipäeval!
JUHTKIRI: Eestlane olla on uhke ja hea — kas alati?
Eestlased Kanadas | 19 Feb 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
