„Kuna meie siht hoida Eesti Vabariiki hakkab kaduma, siis meenutan ma paguluses viibinud kultuuriajaloolast, endist Turu ülikooli professorit Ilmar Talvet, kes jättis meile päranduseks raamatu „Eesti kultuurilugu“. /…/ Ta toonitas, et pagulus polnud vabaduse nauding, pagulus oli riiklik ülesanne, kohustus teenida Eesti Vabariiki,“ kirjutas ajakirjanik Imbi Paju hiljuti uudisteportaalis Delfi ilmunud arvamusloos. Seda on eriti sobiv esile tõsta nüüd, Eesti Vabariigi 92. aastapäeva eel.
Täita oma riiklikku kohustust – juhtida tähelepanu okupeeritud Eestile ja nõuda talle vabadust – oli enamusele pagulastest sama loomulik elu osa kui perekonna heaolu eest hoolitsemine. Mitmekümne aasta vältel tehti seda oma võimaluste, võimete ja parema arusaamise kohaselt – alates rohujuuretasandilt kuni meediavahendite ja poliitiliste kuluaaride oskusliku kasutamiseni välja.
Mõni aeg tagasi jagas üks Toronto eestlane e-kirjas oma Eesti reisi muljeid. Kodumaal imestati tema hea emakeele oskuse üle. See pagulaps, kui kasutada president T. H. Ilvese väljendit, selgitas, et ta vanemad olid sõjapõgenikud ja et võõrsil oli eesti keel nende perekonna kodune keel. Valitses lühike vaikus, misjärel keegi kohalviibinud memm hüüatas: „Kiitus teie vanematele!“ Kirja autor ütleb, et „nende kolme sõnaga asetas võõras eideke Eestimaalt nagu kolm lille mu vanemate hauakivi jalamile“. Ta ema ja isa tegid kõik võimaliku eestluse tule alalhoidmiseks oma perekonnas, täites sel viisil ühtlasi ka riiklikku kohustust.
Rõõmustav on see, et väliseestlaste asukohamaades sündinud ja kasvanud põlvkonnad mõistavad eestluse järjepidevuse olulisust ka nüüd, kui see ehk enam polegi nii väga riiklik ülesanne. Olgu siin näiteks toodud Hamiltoni nooremate eestlaste tegevus, kes on organiseerinud laulukoori, korraldavad peatselt oma vabariigi aastapäeva aktuse jne. Seda kõike tehakse loomulikult, sisemisest sunnist ja kutsumusest. Teoreetilised targutused ja pessimistlikud tulevikuennustused kahvatuvad selle kõrval. Selline missioonitunnetus on eestlaste üle aja kestmise eeldus ja võti.
Kohtudes eelmisel pühapäeval Vancouveri eestlastega tänas president Toomas Hendrik Ilves neid meie keele ja kultuuri elushoidmise ning Eesti vabaduse ja riigi taastamisse antud panuse eest ning lisas: „Näib, et siit kaugelt paistavad sihid kirkamalt,” mainides samas mitmeid väliseestlasi, kes on aidanud kodumaal Eesti riiki üles ehitada.
Haridusminister Tõnis Lukas on kunagi öelnud, et Lääne eestlaste püsikogukonnad on andnud suure osa eestluse hoidmisel ja Eesti iseseisvuse taastamisel.
Nii on siis väliseestlastel tähelepanuväärne panus tänase Eesti Vabariigi taassünnis, ülesehitamises ja püsimises.
Soovime siitpoolt, üle merede ja ookeanide, oma vabariigile tema 92. sünnipäeval palju õnne ja edu!
Head vabariigi aastapäeva kõigile lugejatele!
Juhtkiri: Eestluse hoidmine – riiklik ülesanne
Arvamus
TRENDING
