See, et kaks Euroopa Liidu asutajaliikmesriiki, Holland ja Prantsusmaa andsid kindlalt rahvahääletuse kaudu teada, et Euroopa Liidu põhiseaduse leping ei ole neile vastuvõetav, pole mitte murettekitav tulemus, vaid pigem lootustandev demokraatia ilming. Mitmed reaktsioonid keskendusid negatiivsele — sh prantslaste heaoluriigi staatuse kaotuse hirmudele, hollandlaste väidetavale ksenofoobiale koos kartusega, et kohalikud liberaalsed seadused rangeneksid uue põhiseaduse jõustumisel. Võiks olla aga rohkem neid, mis näeksid „ei's“ rahva ennastjaatavat võitu.

Nimelt põhiseadus, mis ülimuslikuna valitseb liikmesriike, ei saa olla juba definitsiooni järgi demokraatlik. Põhiseadus määrab üksikisiku ja riigivõimu põhilised suhted — nii vabadused kui kohustused —, millega tagatakse legaalsuspõhimõte. Demokraatlikus vabariigis, nagu seda on Eesti, kuulub riigivõim rahvale. Vabatahtlikult ühinenud riikide liidus, nagu seda on Euroopa Liit, on pea võimatu luua sellist põhiseadust, mis annaks igale riigile ja tema kodanikule võrdsed vabadused. Tõsi küll, kohustusi ja õigusi saab tagada, aga vabadust saab ainult tagada rahvas ise.

Ning seal ongi peamine põhjus, miks nii valdavalt öeldi „ei“. Ei usu vist keegi, et Euroopasse kuuluvad rahvusriigid oleksid Euroopa Liitu üles ehitades soovinud Euroopa riiki. On loomulik, et üldsus soovib esmalt oma rahvuspära, keele ja kultuuri kaitsmist. Teame mineviku impeeriumidest, näiteks Hapsburgide omast, et suurriikides toimuvad hõõrumised just esmalt rahvuslikul tasandil.

Euroopa Liidu lõimimist on aga algusest peale juhtinud mitte rahvas või liikmesriikide rahvad, vaid suurriikide võimukas poliitiline, majanduslik ja bürokraatlik eliit. Euroopa Komisjon pole näiteks valitud rahva poolt, vaid ametisse määratud. Nagu president Chirac oma rahvuskaaslastele viimastel hetkedel avaldatud survega näitas, soovitakse põhiseadudusega tipnevat Euroopa Liitu ülalt, mitte alt.

Richard Northi ja Christopher Bookeri raamat „Great Deception: The Secret History of the European Union“ paljastab põhiseaduse lepingut kui viimast sammu petlikus Euroopat hõlmava riigi ülesehitamise protsessis. Juhitakse tähelepanu sellele, kuidas 1986. aastast tänaseni on EL-is vastu võetud viis lepingut, mida liikmesriikides on esitatud vajalikuna majanduskasvu ja töökohtade seisukohast. Viimane, 2003 Nice' i leping viis tõhustatud koostööni, mille sisetuuma aga juhtisid suurriigid. Väikeste riikide eliit läks sellega kaasa, kuna suured mured ja majandusküsimused, toetusrahad — jäid jõuka eliidi lahendada.

Siseturg, vabakaubandus, kaitstud põllumajandus, ühine raha, ühine kaitse-, välis- ja julgeolekupoliitika — need on, millega peibutati Euroopa riigi loomist. Need saavutused on mitmeti kiiduväärt ja käes, aga seda viimast ja kõige kallimat — suveräänsust — ei taheta siiski vastutasuks panti panna.

Hollandlased ja prantslased on kindlalt mõista andnud, et enesemääramisõigust ära nad ei anna. Rahvas on rääkinud: Euroopa Liidu tippkohtumist 16-17. juunil tuleb teraselt jälgida, et näha, kuidas eliit rahvale kavatseb vastata.

Märkmed: