Homme, 1. juulil tähistatakse Kanada päeva. Reedel möödub 144 aastat konstitutsioonilise akti British North America Act vastuvõtmisest, mille alusel ühendati kolm kolooniat Kanada riigiks Briti impeeriumi koosseisus. Algselt nimetati 1. juulit Dominiooni päevaks, alates 1982. aastast aga Kanada päevaks.

Kanada sünnipäevast on kujunenud rõõmus ja patriootiline pidupäev, mis ühendab Vahtralehemaa rahvast ookeanist ookeanini. Sündmuste nimistusse kuuluvad traditsiooniliselt kontserdid, paraadid, karnevalid, kõned ja tulevärk. Ürituste põhirõhk on muidugi pealinnas Ottawas toimuval, mida teleriekraanil jälgitakse üle riigi. Tänavune Kanada päeva kontsert Parlamendimäel tõotab kujuneda eriti rahvarohkeks kõrgete külaliste – Suurbritannia tulevase kuninga ja kuninganna, Cambridge’i hertsogi prints Williami ja hertsoginna Kate Middletoni osalemise tõttu. Prints William ja Kanada peaminister Stephen Harper peavad ka kõned. Parlamendi hoone ette püstitatud hiigellava ja suured ekraanid võimaldavad kõigil toimuvast osa saada.

See kõik on muidugi Kanada päeva väline külg – selle au ja hiilgus. Aga 1. juulil on põhjust tõsisemalt mõtiskleda Vahtralehemaa elukvaliteedi üle. Meil pole vaja tunda hirmu inimõiguste rikkumise ja diskrimineerimise pärast. Poliitilise korrektsuse põhimõtete järgimisega minnake vahel liigagi kaugele.

Ilusaks sünnipäevakingituseks meie asukohamaale on äsjane rahvusvaheline tunnustus, mille kohaselt Kanada on Austraalia järel teisel kohal maailma 34 arenenuma tööstusriigi seas oma elukvaliteedi indeksiga, edestades selliseid heaoluriike nagu Rootsi, Norra, Uus-Meremaa, Luksemburg jt.

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) võttis kõrgeima elukvaliteediga riikide reastamisel aluseks sisemajanduse koguprodukti, tööhõive seisundi, sissetuleku suuruse ühe leibkonnaliikme kohta, oodatava eluea pikkuse, infrastruktuuri olukorra, tervishoiuteenuste ja hariduse kättesaadavuse jne.

Ajalehe The Windsor Star äsjasest küsitlusest selgub, et 75% kanadalastest on oma eluga igati rahul. Kõrge elukvaliteedi indeks meelitab siia muidugi ühe enam immigrante, aga see on juba teine teema.

Kõik on siiski suhteline. Teame, et majanduslik heaolu ei pruugi mitte alati tuua inimestele õnne ja rahulolu. Tarbimise pidev kasv tähendab ühtlasi töömahu kasvu ja tööaja pikenemist, mis röövib inimestelt vaba aega ja võib mõjuda bumerangina, lammutades lähisuhete ja perekonnaelu kvaliteeti. Ent see pole muidugi pidupäeva jutt.
Ameerika filosoof Martha Nussbaum toob oma teoses Frontiers of Justice esile mitmeid põhimõttelise tähtsusega elukvaliteedi sotsiaalseid aspekte: normaalse pikkusega inimelu, liikumis- ja sõnavabadus, võimalus kasutada oma intelligentsi ja osaleda poliitiliste otsuste tegemisel, koguda raha, diskrimineerimise puudumine jmt. See kõik on meile garanteeritud. Iseasi, kui palju oleme sellele mõelnud või selle eest tänulikud olnud.

Märkmed: