Viimasel kümnendil, kui kodueestlastele on avanenud varasemast enam suure maailma uksed ning reisimine, välismaal õppimine ja töötamine on saanud paljude jaoks igapäeva reaalsuseks, kiputakse suures maailma avastamise tuhinas unustama seda, mis on meile nii loomulik: emakeele suure au sees hoidmine.

Kui okupatsiooniajal olid kodumaal terve kooliaja vältel eesti keele ja kirjanduse tunnid ühed tõsisemalt võetavamad ained tunniplaanis, millele pühendati märksa rohkem aega kui pealesurutud vene keele õppimisele, siis tänapäeval tundub, et nii mitmedki juhinduvad mõttekäigust, et sellele, mida me niigi oskame, enam aega ei kuluta, parem keskendume võõrkeelte omandamisele! Ja juhtubki, et mõne kõrgelt haritud ja eduka noore inimese emakeeleoskus on jäänud puudulikuks, millest annab aimu lohakas keelepruuk ja kirjaviis, seda viimast vabandatakse sellega, et „e-mailides polegi kirjavahemärgid olulised“. Et elektronposti kaudu suheldes kasutatav keel erineb mõnevõrra kirjakeelest, on loomulik, aga kui sellest kujunebki paljude jaoks ainumõeldav viis ennast väljendada, siis tekib küll küsimus, et kas see ka emakeeleõpetajate jaoks aktsepteeritav on.

Eestis ilmuv Õpetajate Leht avaldas detsembri algul huvitava artikli, kus analüüsiti emakeele ja kirjanduse õpetamise olevikku ja tulevikku koolides. Juttu oli Emakeeleõpetuse Infokeskuse teabepäevast, kus osalesid keeleõpetajad ja keele- ning kirjandusteadlased. Peeti ettekandeid, millede sisust peegeldus mure. Ikka sellepärast, et eesti keele ja kirjanduse õpetamine pole alati kiita ja möödunudaastane uuring tõi välja, et eesti keel on koolis õpilaste hulgas populaarsuselt alles kümnendal kohal. Mis oli üllatav ja uskumatu nii mõnegi õpetaja jaoks.

Emakeele ja kirjanduse õppimist vaadeldakse sageli käsikäes. Keelt õpitakse kirjanduse ja kirjandust keele kaudu. Armastus raamatute vastu saab ju alguse heast keele tundmisest ja kellel on lugemisraskusi noorena, see vaevalt suureks raamatusõbraks saab. Kui just teda selles suunas positiivselt ei mõjutata. Kõik lapsed ei ole ilmselt saanud kodust kaasa keeletunnetust ega huvi kirjanduse vastu, aga siin ongi väga oluline roll koolil ja õpetajal, kes suudab seda huvi süstida. Ehk siis oma aine huvitavaks teha.

Teabepäeval kutsuti õpetajaid üles oma häid kogemusi kirja panema, samuti on plaanis uurida teiste maade vastavaid kogemusi, selgitada välja kõige olulisemad teemad keeleõpetuses jpm., et tõsta selle õppeaine populaarsust.

Eesti keele teema on olnud alati südamelähedane välismaal elavatele eestlastele, kes on aastakümneid oma keelt ja kultuuri säilitanud ning seda järeltulevatele põlvedele edasi andnud. Seda kurvem on nüüd paljudel tõdeda, et vabal kodumaal pole emakeel enam populaarsete õppeainete nimistus. Aga seda saab ehk parandada.

Märkmed: