Emakeelepäev, mida hakati Eestis tähistama 1996. aastal ja mis kolm aastat hiljem riiklikuks tähtpäevaks sai, on tänaseks võtnud globaalsed mõõtmed: nii võib öelda, kuna seda tähistatakse 14. märtsil peale kodumaa küllap kõikides riikides, kus leidub eestlasi — kus suurejoonelisemalt, kus tagasihoidlikumalt. Nagu teada, sai Torontos selle päeva raames toimunud üritus teoks juba veebruaris, kui kodumaa keeleteadlased käisid oma loengutega siinsete eestlaste teadmisi rikastamas, tuues kokku täissaali.

Muret eesti keele säilimise üle tuntakse niisiis kõikjal, kodus ja kodust kaugel. Kuigi kodumaal on eesti keele kõnelemine ju nii loomulik, tuleb selle korrektsuse säilimise nimel siiski pingutusi teha. Teatavasti on paljude inimeste, eriti noorema põlvkonna jaoks tänapäevasele infoajastule omases interneti- ja e-maili-maailmas unarusse jäänud grammatikareeglid ja õigekiri; kirjavahemärke peetakse asjatuks ja aeganõudvaks ning emakeeleõpetajad peavad tegema pingutusi, et vältida sellise kirjaviisi kandumist igapäevaellu ehk siis koolivihikutesse ja mujale, kus korrektne keelekasutus au sees.

Ingliskeelse maailma pealetung interneti ja televisiooni kaudu on kahtlemata rikastanud kodumaa eestlaste keelelisi teadmisi, avanud rohkelt uusi uksi ja võimalusi, ent pahatihti muutnud ka inimeste sõnavara ja keelepruuki, tuues korrektsesse eesti keelde küll ehk konteksti sobivaid, ent võõrkeelseid sõnu ja väljendeid. Olgu see siis kas mugavusest, lohakusest või ükskõiksusest korraliku eesti keele vastu. Kuigi emakeelepäeva tähistatakse kord aastas, annab sel päeval koolides, kultuuriasutustes jm. tehtu kindlasti paljude jaoks ergutuse aastaringseks tegevuseks, mis saab alguse eelkõige iseendast.


Üks, mille üle Kodu-Eestist Torontosse tulnud külalised ikka imestust avaldanud, on siinsete, erinevatesse põlvkondadesse kuuluvate eestlaste puhas eesti keel, mis ei ole vaatamata pikkadele võõrsil elatud aastakümnetele pikitud ingliskeelsetest väljenditest ja mida põlvest põlve edasi antakse. Ja kuidas ka noorema põlvkonna esindajad püüavad kõikidele, ka mitte igapäevases keeles kasutatavatele sõnadele, püüdlikult eestikeelseid vasteid leida.

Emakeelepäeval ilmus pea kõigis Eesti ajalehtedes päeva tähtsust rõhutavaid artikleid ja inimeste mõtteid sel nii olulisel teemal. Üks huvitavamaid oli minu meelest Merle Pajula (Eesti suursaadik Soome Vabariigis) arvamusartikkel Postimehes, mis kandis pealkirja „Emakeel teeb eestlase tugevaks“. Seal ta kirjutab: „Lihtne on näha võõrkeelt kui silda inimesest teiseni, kuid selle saab ehitada alles pärast seda, kui emakeele purre oma minani on kandma hakanud — mida kindlam see on, seda väiksem tõenäosus, et järgmiste keelte lisandudes eneseväljendus tõlkes kaotsi läheb.“ Eks ole ilus mõte.

Märkmed: