Kui jälle on vaja tõestust väitele, et kodu- ja väliseesti vahelised on piirid ehk siis lõhed on nüüdseks hajunud, siis oli raudselt selle kinnituseks möödunud nädalalõpul Seedriorul toimunud Suvihari, milline suursündmus tõi kokku rahvahulki mitmelt mandrilt. Esinejate, võimalik, et ka publiku hulgas olid esindatud mitmed riigid. Polnudki enam kodu- ja väliseestlasi, vaid rahvuskaaslased, kelle kodu võib kas ajutiselt või päriselt asuda küll erinevatel mandritel, ent süda tuksub eesti rütmis. Aukülaliseks EV rahvastikuminister Urve Palo, kelle sisukas sõnavõtt ühendas kõiki lähemalt ja kaugemalt kokkutulnuid.

Kuna reportaazh nimetatud suursündmusest ilmub meie tänases lehes, siis ei hakka ma kirjeldama seal toimunut üksikasjalikult, kuid püüan edasi anda seda emotsiooni, mille said kindlasti kõik kohalolnud, kus iganes paigast nad Seedriorule saabusid, olgu siis sadade või tuhandete kilomeetrite kauguselt.

Vaevalt leidus nii tundetut inimest, kellel laulupidu — Suviharja pidustuste kulminatsioon — ei toonud pisarat silma või värinat hinge. Traditsioon, mis on Eestis kestnud ligi 140 aastat, ei vaibunud okupatsiooniaastatel kodumaal, samuti jätkus elujõuliselt võõrsil — vabas maailmas, kuhu sattus kümneid tuhandeid eestlasi. On avaldatud arvamust, et laul on see, mis seob eestlasi; kui on midagi hingelähedast ja kallist, siis saab seda suurepäraselt väljendada laulu kaudu. See on see maagiline isamaatunne, mis peegeldub läbi laulu ja tuhandete inimeste, kes istuvad laulu lummuses ja saavad osa sellest imepärasest traditsioonist, mis ei lase vist kunagi eestlusel välja surra.

Olles kogunenud sini-must-valgete lippude alla, oma armastatud laule kuulama, võis igaüks samal ajal mõtestada iseenese jaoks eestluse olemust ja omaenda rolli selles. Et see kõik, mida naudime täna, kestaks veel kaua aega. Kui vaadata praeguste korraldajate väsimatut energiat ja põlvkondade vahelist harmooniat, pole karta, et armsad traditsioonid kuhugi kaoksid.

Kui jätkub rohkem neid vabatahtlikke tegijaid, kes ei pea paljuks oma aega õilsa eesmärgi nimel kinkida, on eestlaste ühistegevuse jätkumine garanteeritud. Võib vaid arvata, millist vaeva nõudsid kõik need ülisuured ettevalmistused, et Seedrioru peoehtesse ja pärast jälle tavapärasesse rüüsse saada!

Suur au ja kiitus selle suurpeo korraldajatele, esinejatele ja läbiviijatele! Tundus, et iga detail oli peensusteni paigas, mitte midagi ei jätnud soovida ja emotsionaalse laengu said kõik, kes sel nädalalõpul Seedriorul viibisid.

Märkmed: