Peatselt sulguva aastaringi haardes vaatame tagasi möödunule. Proovime eraldada olulist ebaolulisest ehk väärtuslikke teri tühistest sõkaldest.
Poliitika-, meedia- ja spordimaailmas valitakse välja tippe ja iidoleid, nüüd isegi lööksõnu. Mõnede valikutega nõustume kogu hingest, teised jätavad meid ükskõikseks, kolmandad mõjuvad isegi ärritavalt. Raske uskuda näiteks, et Kanada 2003.a. kõige silmapaistvamaks saavutuseks võiks pidada samasooliste abielude tunnustamist, ehkki see leidis laialdast kajastamist ja kõlapinda rahvusvahelises meedias. Aga just Michael Leshnerile ja tema partnerile Michael Starile kui esimesele legaalsele samasooliste paarile otsustati anda tähelepanuväärne tiitel „Time Magazines’s Canadian Newsmaker of the Year”. Kahe Mike’i (paradoks missugune: samanimelised ka!) abielu jättis tahaplaanile nii SARS’i epideemia kui suvise elektrivoolu katastroofilise katkemise, mis ju kaugelt rohkem inimesi puudutasid. Time’s Canadian büroo juhataja Steven Frank põhjendas otsust asjaoluga, et samasooliste esimene ametlik abielu sümboliseerivat Vahtralehemaale kõige olulisemat ja iseloomulikumat arengusuunda ja olevat üleüldse suureks saavutuseks sotsiaalse liberalismi vallas. Hr. Frankile ja tema büroole võis ju tõepoolest nii tunduda, kuid kiirküsitlus näitas, et rahva meelest väärinuks „uudistetegija” tiitlit hoopis ekspeaminister Jean Chrétien oma aastakümnetepikkuse poliitiku staazhi ja kogemustega. Hea veel, et gayde pilti ei paigutatud Time’i esikaanele, selle koha pälvis ameerika sõdur kui aasta tähelepanuväärseim isik.
Keda võiksime pidada väliseestlaseks nr. 1? Ehkki keegi pole meile sellekohaseid volitusi andnud, julgeksin esile tõsta noort geeniust, riskikapitalist Steve Jurvetsoni, kelle saavutused ja kuulsus on tõesti fenomenaalsed ja ületamatud. Temagi on väärtuslik viljatera eestluse salves.
Isiklikul pinnal on meil kõigil olnud päikesepaistet ja torme, olulisi ja ebaolulisi sündmusi — teri ja sõklaid millised jätame muidugi enda teada.
Aastalehekülge keerates mõtleme eriti sellele, mis meile on omane ja tähtis olnud — eelkõige Eestile; seal toimuvale ja oma juurtele. Juhan Viidingul on üks selline luulerida: “...ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab“. Võõral pinnal liikudes heiastuvad paljudele meist pildid kodutalust; märksa lihtsamast ja tasakaalustatumast elust kui läänelik suurlinlik karussell, milles tahes-tahtmata peame oravatena ringi sebima. Sünnimaale igatsevad paljud tagasi ja lähevad ka. Oma otsuses pettunuid on järjest vähem.
Mis sunnib siinseid eesti päritoluga noori ja keskmise põlvkonna kanadalasi jõulu ajal kokku tulema, traditsioonilist eesti toitu sööma, oma Eesti teemalist ajakirja välja andma, milles vaid mõned eestikeelsed leheküljed on? Muidugi eesti juured. Või mis sunnib mitmenda põlve Alberta eestlasi tähistama oma esivanemate väljarännu juubeleid; nende mineviku ja traditsioonide vastu huvi tundma? Eks ole needki eesti juured, kallid kuldsed terad, mis on meile olulised olenemata poliitilistest süsteemidest ja aastanumbritest.
Nagu poetess Mary Ann Evans on öelnud, hoiame seda, mis hoidmist väärib ja puhume sõklad lihtsalt tuulde. Ka uuel, 2004. aastal.
Juhtkiri: Eraldades teri sõkaldest
Arvamus
TRENDING
