EV President Toomas Hendrik Ilves, EstDocs’i aupatroon tõdeb oma tervituses festivali kavaraamatus, et EstDocs’i populaarsus on ületanud Toronto ja selle lähiümbruse eestlaste tähelepanuläve; sellest on saanud Eesti tutvustusüritus kõigile torontolastele. President märgib ka, et Eesti on üha viljakam pinnas nii rahvusvahelise tasemega filmitegijatele kui ka dokumentaalfilmi ainesena.
Olgu linastuvate filmiteoste näol tegemist ajaloo-, sotsiaal- või kultuuritemaatikaga, on nii väikeses riigis nagu Eesti need kõik teemad tihedalt omavahel läbi põimunud. Eesti sportlased, muusikud, kultuuritegelased jt. on rahva jaoks kuidagi omad, keda ollaksegi harjunud justkui kõikide omaks pidama. Dokumentaalfilmi ülesanne on ilma kunstiliste liialdusteta elu võimalikult ehedalt vaatajani tuua, aga loomulikult on filmimeistrite vallas ka vaatajat suunata, tema teadmisi rikastada, seniseid tõekspidamisi täiendada ja ehk ka tolerantsi kasvatada. Tore on, kui film kutsub esile elavat arutelu kasvõi stiilis: kas elu on ikka tarvis nii ehedalt näidata? Kindlasti on. Ja mis ühele vaatajale tundub sünge ja kurb, on teisele jällegi naljakas; nii on ka igaühe saadav filmielamus üsna isiklik ja ainulaadne.
On tänuväärne, et EstDocs’i vahva vabatahtlikest koosnev meeskond jaksab taolist suurüritust ikka ja jälle korraldada. Oleks trafaretne tõdeda, et kerge see töö ei ole — toimub see ju mitte vaid festivalinädalal, vaid aastaringselt. Nagu räägib EstDocs’i juhataja Ellen Valter kiirintervjuus tänases lehes, on tegijatel koos tore ja ühtekuuluvustunne on suur. See motiveerib ka inimesi panema ettevõtmisse pikki tunde, loovutama selle heaks oma puhkust jne. Iga filmivaataja võibolla ei teagi, et organiseerimistöö selle heaks käib aastaringselt, festivalinädal on suure töö tulemuseks, mida vaatajale kaunis kuues serveeritakse.
Tänase lehe ilmumisajaks on tänavune EstDocs juba lõpusirgel, ja küllap on paljudel kuhjaga isiklikke muljeid kogutud. Aplaus korraldajatele!