Mitut laadi sõltuvushäired on saanud tänapäevase moodsa ühiskonna pea lahutamatuks osaks — lisaks üldtuntud alkoholismile ja narkomaaniale kuuleme üha sagedamini näiteks söömishäiretest, mille all kannataja võib tunda end sama kehvasti kui alkohoolik, kuna ta ei suuda end kimbutavast häirest omal jõul vabaneda. Sõltuvust tekitavate häirete nimistut on aga täiendamas vaevalt küll niivõrd uus, kuid see-eest üha enam levinud ja laiemalt teadvustuma hakanud probleem: nimelt mängurlus — kire ja vajadus külastada kasiinosid eks ikka lootuses suurele võidule, millest aga pisitasa võib välja kasvada tõsine sõltuvus mängida ja halvemal juhul seega raha tuulde loopida.
On avaldatud arvamust, et alkoholism on laastav kogu perekonnale, söömishäired seevastu ohustavad rohkem nende all kannatajat ennast. Sõltuvuslik mängurlus teeb aga päris kindlasti oma laastava töö päris laias mastaabis, kui tegu pole just niisuguse rikkusega, kus ehk hasartmängudes tekitatud kahjud üldist majanduslikku fooni ei mõjuta. Või kui jäädakse nii-öelda enese püstitatud piiride juurde.
Kes meist poleks aeg-ajalt külastanud kasiinosid — kui just mitte Las Vegases või mõnes muus kuulsas õnnemängude linnas, siis oma kodukandis ehk kasvõi korra ikka. Hea, kui on seatud omale piirid, kust siis kas võidu või kaotuse korral üle ei astuta, aga nagu nimigi üteb, tekib hasartmänge mängides hasart ja seda ikka uue särava lootuse — suure võidu — nimel. Mis siis, et vahepeal tuleb mängu panna uusi ja uusi summasid, küll see ükskord ka end tagasi teenib... Aga kui ei teeni? Või kui seda aega tuleb kaua oodata? Mis teha vahepeal, kas vaadata omaenese laostumist ja nutta taga suuri summasid, mille eest oleks saanud midagi hoopis enamat, kas käegakatsutavamat või mällusööbivamat — lubada...
Olgu öeldud, et alati ei pruugi muidugi olla tegemist psüühilist laadi sõltuvushäirega, kus tohtri juurest abi otsida tuleb: mängurluse vastu võib enamikel juhtudel olla lihtsalt eluterve huvi ja hasart, mille üle aga inimene siiski kontrolli säilitab. Peaasi, et tajuvus selle piiri suhtes, kust üle astuda ei tohiks, alles jääks. Eestlastele on üldiselt omane rahaga suhteliselt ettevaatlikult ümber käia ega seda mitte just põhjuseta tuulde loopida. Aga mängimine on ka Eestis mõnede seas väga populaarne: SLÕhtuleht kirjutas hiljuti loo naisest, kel just sedalaadi huvi. Müüjatarina töötav naine räägib artiklis, et ta käib kasiinos selleks, et oma tagasihoidlikule palgale lisa teenida — on olnud ka olukordi, kus ta on lausa mitu kuupalka juurde võitnud, aga samuti miinustesse minekuid. Siis ta lihtsalt edasi ei mängi — kontroll on igati olemas. Samas on ta oma mänguaastate jooksul näinud ka juhuseid, kus kõva mängukire tõttu on vara maha mängitud ning täielikku kaosesse mindud. Sellel naisel on aga põhimõte, et kunagi ei saa eesmärgiks seada võitu, tuleb mängust rõõmu tunda; samuti ei tohi liiga ahneks minna.
Pole küll käepärast vastavat statistikast kodumaa kohta, kuid Kanadas kulutas Statistikaameti poolt hiljuti avadatud uurimuse kohaselt riigis 2000. aastal iga üle 18-aastane inimene hasartmängudele keskmiselt $424. Kaheksa aastat tagasi oli selleks arvuks $130, mis näitab ilmselt kanadalaste huvi suurenemist sedalaadi tegevuse vastu — vaevalt niivõrd suurt hüppelist tõusu sissetulekute osas, mis lubaks rohkem kulutada. Suured erinevused esinesid ka provintsiti — väikseim oli vastav summa kõigil kolmel territooriumil ($106) ning suurim Manitobas ($536). Seoses suurenenud kulutustega mängimise peale isikuti toob see aga ka enamat tulu riigikassasse: kui 1992.a. oli vastav tulu $2,7 miljardit, siis dekaad hiljem üle kümne miljardi.
Valitsus saab seda lisaraha kasutada kahtlemata mitmesuguste programmide peale ja teoreetiliselt on ju üsna võimalik seegi, et end vaeseks mänginu, oma vara kaotanu vajab üktäkki riigipoolset abi. Raha on seega ringluses...
On arvatud, et mängimine teeb oma laastava töö ühiskonnas, avaldades erilist mõju just noortele või neile, kelle sissetulekud niigi väikesed. Täiskasvanule omane mõistus peaks aga appi tulema, et siinkohal balanssi leida: kui võimalust, miks mitte siis aeg-ajalt end erinevate hobidega lõbustada, samal ajal mitte liiga suuri sihte seades ega hulljulgeid riske võttes.
JUHTKIRI: Et hobist ei saaks sõltuvus
Arvamus
TRENDING
