Juhtkiri: Et vabadus ei muutuks argiselt halliks
EV 86. aastapäeva kontsertaktuse avasõnas kutsus aupeakonsul Laas Leivat meid üles iseseisvuspäeva pühitsema selleks, et Eesti vabadus ei muutuks halliks ja argipäevaseks. Tänases üleilmastumise ja hullumeelse kiirustamise õhkkonnas vajame kõrghetki, pööramaks suuremat tähelepanu oma riigile, rahvale ja aadetele. Iseseisvuspäeval unustame oma isiklikud mured, rutiini, erimeelsused ja sirutame käe üle ookeanigi. Ka Eesti presidendipaari pidulik vastuvõtutseremoonia (mis sellest, et soomlaste eeskujul!) on omal kohal.
Kogu käesolev aasta on eriline — see on Eesti lipu, meie rahvusliku sümboli aasta. Liigutavalt mõjus siinse aktuse peakõneleja Andres Tarandi põuetaskust nähtavale ilmunud sinimustvalge, kallis perekonnareliikvia. Sel pleekinud lipukesel on oma ajalugu. Kahju, et kuulajaskonna hulgas nii vähe nooremat rahvast oli. Puudujad jäid ilma sellest erakordsest hetkest, nagu ka Mari Tarandi fantastiliselt esitatud Betti Alveri luulest. Kas nende jaoks on Eesti vabadus minetanud oma sära?
Mõistagi ei saa laulupeoks valmistuv koolikoor igal nädalavahetusel esineda (14. veebruaril astuti üles koolipeol ja 29. veebruaril toimub Peetri kirikus nende heaks korraldatud koosviibimine). Asendamatu Toronto Eesti Meeskoor Charles Kipperi juhatusel laulis vahvalt nagu alati, aga kui palju elevust ja pidulikkust oleks lisanud näiteks kahe koori kooslaulmine! Pealegi on Ch. Kipper lausa meister selliste erinevaid põlvkondi ühendavate esinemiste korraldamisel. Ka gaide ja skaute oli sel aktusel tavapärasest vähem. Aga kohalolnud olid tublid. Loodetavasti märkas publik, kui suurepäraselt tuli oma ülesandega toime 8-aastane Kati Kiilaspea, kes noorteorkestris esinedes kordagi ei vääratanud rütmitaldrikuid kokku lüües.
„Enne kui Eesti saatuse otsustavad majandus või poliitika, otsustavad selle aated,“ kirjutas 23. veebr. Postimehes Edgar Lamp, Kotkaristi III klassi kavaler. See 88-aastane eestlane teab, mida räägib, sest ta on relvaga võidelnud vaba Eesti vabaduse ja aadete eest.
Ajalooline dokument „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, mis 86 aastat tagasi pani aluse meie riigile, kutsub kalliks pidama rahvuslikke ideaale ja sümboleid. Peaminister Juhan Parts väljendas Tartus peetud aastapäevakõnes muret siiani puuduva Vabaduse samba üle. „Meil ei ole ikka veel Vabaduse sammast. 13 aastat pärast vabaduse taastamist: kas meil tõesti ei ole häbi, et Tallinna peaväljak ei ole mitte Vabaduse väljak, vaid autoparkla? Vabaduse väljak peab saama vabaduse väljakuks. Sellel oleks sümboli jõudu,” ütles peaminister. Ja küllap aitaks seegi sümbol vältida vabaduse muutumist argipäevaselt halliks.
Paguluses tegutsenud Eesti diplomaadid ei saanud kunagi silmist kaotada Eesti vabadust, sest nad võitlesid kui sõdurid oma aadete eest, meenutades igal võimalikul juhul maailmale N. Liidu okupatsiooni mittetunnustamise poliitika vajadust. Nad väärivad meie tänu, nagu peaminister Parts ka ütles.
Nüüd oleme taas astunud argipäeva. Aga liigutavad elamused ja ilusad traditsioonid jäävad. Neid tuleb hoida nagu oma riiki ja rahvuslustki, sest see oli Eesti Vabariigile aluse pannud kännumurdjate soov.
Arvamus
TRENDING
