Karl Arro muretses 20. juunil 1953 Vaba Eestlase juhtkirjas, et noorem generatsioon ei mõista enam Võidupüha ja eesti traditsioonide sügavamat mõtet, sest uue asukohamaa tähtpäevad ja kombed olid tema arvates varjutamas meie rahvuslike pühade sisu. Ta küsib resigneerunult: „Mis on üldse selle püha mõte; mis võitu meie pühitseme, kui me kõik oleme kaotanud?“ Raske uskuda, et selline tulihingeline rahvuslane nagu hr. Arro, kaotas juba 9-aastase pagulaspõlve järel lootuse Eesti iseseisvuse taastamise võimalikkusse. (Tõe huvides olgu lisatud, et hiljem ta enam nii ei arvanud).

Tänases Eestis tähistatakse Võidupüha võibolla isegi uhkemalt kui esimeses vabariigis, kus see tava polnud veel lõplikult juurdunud. Ilusa traditsiooni kohaselt marsivad kaitseväelased ja kaitseliitlased Võidupühal järgemööda väiksemates Eesti linnades.

Võidupüha sepistati Võnnu lahingus. 23. juunil 1919 peatasid Eesti väed Võnnu (Césise) all Landeswehri pealetungi ja vallutasid linna. Võit Võnnu all oli Eesti väe ja väejuhtide täielik triumf, mis sümboliseeris ühtlasi 700-aastase orjapõlve lõppu ja Balti parunite jõu ja mõju purustamist. Kuidas suutsid eesti võitlejad jagu saada arvuliselt ja tehniliselt varustuselt ülekaalukatest vastastest, võites Punaarmeed ja Landeswehri, jääb meile mõistatuseks. Neid, kes suudaksid sellele vastata, pole praktiliselt enam elavate kirjas. Üheks võidu põhjuseks oli kahtlemata see, et külg-külje kõrval eestlastega võitlesid inglased soomlased, taanlased, aga ka venelased ja sakslased jt. rahvuste esindajad. Teiseks nendivad sõjaajaloolased, et Landeswehris ja Rauddiviisis teeninud, ehkki maailmasõja kogemustega sõjaväelased, olid vaid palgalised, keda ahvatlesid pigem materiaalsed hüved. Aga materiaalne ellushtumine pole kunagi võrreldav aatelisusega. Sakslastel puudus eestlaste tulihingeline entusiasm. „Lühikeses Vabadussõja ajaloos“ tsiteerib August Traksmaa üht Landeswehri võitlejat: „Vana uhke Balti Landeswehr? Oleme katkenud köhivad hulgused. Kärisenud saapad ja riided. Me silmad on maha löödud, töntsid ja lootusetud...“ Jah, ega mahalöödud silmadega lahingut võita küll ei saa.

Aga kui palju sellest Vabadussõja kulminatsioonist õigupoolest teatakse? Kui paljud mõtlevad jaanitulede ümber pidutsedes Eestis või ka siin Vabadussõja sangarite kangelastegudele? Ja siiski — mälestused nendest ammustest aegadest hoidsid pool sajandit nii kodumaal kui raja taga põlevana ühe teise lõkke — tuha all hõõguva lootuse uuele vabadusele. Vabadussõda ja Võidupüha on sündmused, mida meie rahvas läbi kõigi tormide oma ajaloolises ühismälus kaasas kandis, tehes seda teadlikult ja valikuliselt. Kuidas võiksime või tohiksime siis meie, Eesti Vabariigi vabad kodanikud, seda unustada?

Eesti sõdurite võitlused 85 aastat tagasi kohustavad meid ka iga hinna eest uuesti kättevõidetud vabadust hoolega hoidma, sest ajalugu ei pruugi meile enam järgmist sellist võimalust kinkida. Kaks korda ühe sajandi jooksul vabaks saada on küllaltki suur ime.

Seda ei tohiks unustada ka jaanitule juures istudes või koguni vana kombe kohaselt üle lõkke hüpates.



 

Märkmed: