Politoloogidele meeldib valimiste tulemusi analüüsides pendli analoogiat tarvitada, nagu oleks loomulik, et vasakult paremale, sealt tagasi liikumine pole üllatuseks. Tihti on pendel sümboliks, kui toimub näiliselt äkiline kallak vastupidise poliitilise voolu kasuks.
Äkilisuse määramine on teadagi väga subjektiivne. Kui kaua käärinud arvamused, emotsioonid tulevad pinnale, ei saa ometi seda pidada suureks üllatuseks. Poliitikud ehk suudavad oma huvides rahvast petta olukorda teisiti esitades, aga demokraatlikus riigikorras liikumine ühest äärmusest teise tähendab tavaliselt üldist rahulolematust.
Euroopas toimub praegu konkreetselt liikumine vasaktsentrismist parempoolsuse poole. Prantsusmaa on ehedaks näiteks, mis kinnitab ka mujal toimuvat. Jacques Chiraci äsjast tagasivalimist Prantsusmaa presidendiks oli oodata. Markantsemaks verstapostiks sel teekonnal olid aga möödunud pühapäevased parlamendivalimised, tulemuseks kindel paremtsentristlik enamus parlamendis, mis lihtsustab poliitiliste otsuste läbiviimist.
Pranstsumaa valimised kinnitavad Euroopa trendi. Suunitlus on selge. Vasaktsentristlikud valitsused on sel aastal parempoolsete ühenduste, koalisatsioonide või parteide poolt antud hoopide tagajärel uperkuuti lennanud Itaalias, Taanis, Portugalis, Norras ja Madalmaades. Saksamaal on Gerhard Schröder ja ta sotsiaaldemokraadid ohus. Septembris toimuvad seal valimised. Viimase gallupi andmeil edestab Schröderit korraliku eduga parempoolne Edmund Stoiber.
Alles kahe aasta eest olid pea kõigi 15 Euroopa Liidu riigi tüüril sotisaaldemokraadid. Valijad on nüüd oma rahulolematuses suunanud oma lootused parempoolsetele.
Vanad tuttavad ning teravad mured ja probleemid nagu immigratsiooni küsimused on taas süüdi. Tendents konservatiive toetada aegadel, kui valijad soovivad seaduse ja korra kaitsmist (ehk “law and order”) on sellistel aegadel tuttav nähe.
John Palmer, kes on Brüsselis asuva European Policy Centre esimees, seletab nähtust järgnevalt. 1990. aastate keskel kogeti tema sõnul sünkroonselt vasaktsentrismi toetamist, osana Euroopa Liitu integreerimise protseduuridest. Euroopa Liidu riikides on keskeltläbi samasugune majanduslik ja ühsikondlik olukord, poliitilist kliimat arvestades ei ole üllatuseks, et täna kogetakse konservativismi embamist. Ka Palmer tarvitab pendli analoogiat olukorda analüüsides.
Ent see toob kaasa kagu poliitikas öeldakse kummalisi voodikaaslasi (“strange bedfellows”). Le Pen Prantsusmaal polnud ainus, kes äärmuslasi suutis ühendada. Immigratsioonivastane rahvuslus vohab mitmes Euroopa riigis, vaikiva enamuse nõusolekul, kuna äärmuslaste avalik tegevus peegeldab suurema kogukonna sisemuresid. Vaid valimiste käigus julgevad nad oma poolehoidu näidata.
Austria, Itaalia, Portugali ja Norra paremtsentristid on võimul tänu koalisatsiooni lepingutele immigratsiooni vastaste, tihti populistlike parteidega. Madalmaades, pärast Pim Fortuyni atentaati on ette näha, et tema järglased saavad sõnaõiguse kristlike-demokraatide koalisatsioonivalitsuses. Taolised partnerid on reeglina euroliidu vastased rühmitused.
Populism on tavaliselt reaktsioon poliitilise elitismi vastu. Euroopa Liit on selgelt elitistlik ühendus. Jääb näha, kas pendli liikumine paremale toob kaasa sellise populismi, mis võib ohustada olemasolevat Euroopa heaoluriikide sotsiaalset hoolekandepinda. Korda tuleb luua, selles pole küsimust. Vasaktsentristide mureks aga: mis hinnaga?