Eesti majandustegelased ja pankurid said väga hästi aru peaaegu tosina aasta eest, et uue riigiraha, krooni stabiilsuse tagamisel olid inflatsiooni allasurumine ning riigieelarve tasakaalustamine kõige olulisemad. See viimane on hetkel eurotsoonis mureks, kuna kaks suurt, Saksamaa ja Prantsusmaa, ei ole kinni pidanud stabiilsupakti reeglitest, lootes defitsiiteelarvete kaudu oma siseriiklikku majandust elustada põhimõttel, et raha teeb raha, ehk raha ringlemine on majanduslikuks süstiks.
Parts ning Hispaania, Itaalia, Hollandi, Poola ja Portugali ja peaministrid kirjutasid Iiri peaminister Bertie Ahernile, kes hooldab roteerivat ELi presidentuuri, ilmselt Saksamaad ja Prantsusmaad silmis pidades.
Eesti pole aga veel ELi liikmesriik, mis lisab kaalu ta allkirjale. Initsiatiiv tuli Hispaaniast, peaminister Jose Maria Aznar tahtis juhtida tähelepanu stabiilsuspakti rikkumisele enne järgmist ELi tippkohtumist 25 märtsil. Avaldus rõhutab, et Stabiilsuse ja Kasvu Pakt on (euro)rahaliidus majandusliku valitsemise oluline osis ning hädavajalik tingimus ühise jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks. Rõhutati — pakti reegleid tuleb täita järjekindlalt ja kedagi diskrimineerimata.
Jõukamad saavad alati lubada enesele rohkemat kui vaesemad. Eurotsooni põhimõtetes on aga võrdsustamine. Sakslased ja prantslased on novembrist saadik eiranud stabiilsuspakti nõuet, et eelarvedefitsiit ei tohi ületada 3% riigi rahvuslikust koguproduktist (GDP). Viimasel ELi majandusministrite tippkohtumisel pääsesid süüdlased ränkadest trahvidest, lubades 2005. aastaks eelarved viia nõuetega tasakaalu. Siiski, surve Pariisist ja Berliinist euroreegleid lõdvemale lasta, on võimas.
Eesti kogemused krooniga panid paika, et Eesti Pank peab olema kõigepealt rahaväärtuse kaitsja. Euroga peaks olema samuti, ning Euroopa Keskpanga President Jean-Claude Trichet nõustus kuue peaministri avaldusega. Trichet esines Europarlamendis avaldust toetava arvamusega, et stabiilsuspakt on eurole põhjapaneva tähtsusega.
On prognoositud, et Euroopa saab maailma kõige kiiremini arenevaks majanduspiirkonnaks, seda nn. Lissaboni strateegia järgi. Eestis, kus julgelt on öeldud, et ollakse valmis eurot vastu võtma enne ELi tähtpäeva, ei vaadelda eurotsoonis toimuvat, käed rüpes. Nagu avaldus leiab, peaks „majanduse elavnemine austama makromajandusliku stabiilsuse põhimõtteid. Meie kohustust mõistliku eelarvepoliitika järgimises ei tohi kahtluse alla seada“.
Kui arvestada, et pärast 1992. a. rahareformi on Eestis inflatsioonikõver aina allapoole liikunud tänu riigieelarvete tasakaalustamisele, ei saa Brüsselis ometi eemale tõrjuda suunda mõistuse, mitte priiskamise poole. Ning väikese Eesti nõuandev, suunav roll tuleviku ELis, eurotsoonis, võib olla märksa suurem, kui oskame esialgu arvata.