Mis võiks ühendada I maailmasõja võitlustandreid Flandrias 1989. aastal mürinal kokku kukkunud Berliini müüriga?

Sel nädalal oli põhjust mõelda nii ühele kui teisele. 9. novembril möödus 15 aastat Berliini müüri kui külma sõja kõige kõnekama sümboli varisemisest ning 11. novembril, Remembrance Day'l andsime au langenud kangelastele, kelledest paljud puhkavad just Flandrias (ingl.k. — Flanders).

Lisaks sellele, et mõlemad sündmused leidsid aset Euroopa pinnal ja märgivad eripalgeliste sõdade lõppu, tuletavad nad meile meelde ajaloolist võitlust vabaduse eest. Siiski ei kujuta ajalugu endast mitte üksnes tähtsaid sündmusi, etappe ja ajastuid, vaid hoopis midagi sügavamat — see on ennekõike inimeste ühine, kokkupõimitud lugu. Igal Flandrias hukkunud sõjamehel olid oma unistused, tulevikuplaanid, omaksed — nagu ka Berliini müüri ületada üritanud sakslastel. Selle betoonist monstrumi ehitasid Vene väed 1961. a. ümber linna lääneosa, et tõkestada Ida-Berliinist läände põgenejaid. Paljud otsustasid sellegipoolest pageda „sotsialistlikust paradiisist“, mõnedel läks see korda, teistel mitte.

Flandria lahinguväljal ja Berliini lahutanud müüril poleks iseendast mingit tähtsust, kui need poleks seotud inimestega, nende traagika, leina ja ka rõõmuga.

Kolmapäeval nimetas Saksa liidukantsler Gerhard Schröder 15 aasta tagust sündmust vabaduse ja demokraatia pidupäevaks. N. Liidu esimene ja viimane president Mihhail Gorbatshov nii ei arva; tema meelest ei toonud see sündmus endaga kaasa loodetud heaolu ega vabadust, vaid hoopis lõhestatust ja ebamäärasust.

Berliini müür püsis 10.315 päeva, kuni aeg oli küps selle hävitamiseks. Sotsialism oli kapitaalselt läbi kukkunud; näidanud oma mannetust 20. sajandi maailmas.

Endise müüri lähedal asuvale platsile on püstitatud 1065 lihtsat puuristi mälestamaks neid, kes hukkusid katsel põgeneda Läände. Kuid lõputud ristide read on ka mooniõitest tulvil Flandria väljadel, nagu neid meie silma ette toob John McCrae oma legendaarses sonetis „In Flanders Fields“.

11. novembril ja ka muul ajal on põhjust meenutada neidki II maailmasõja veterane, kes võitlesid Eesti vabaduse eest. Nende pürgimused on jäänud rahvusvahelisele üldsusele mõistetamatuks või ei taheta neid aktsepteerida. Paljud veteranid on lahkunud juba igavikku ja õiglus on ikka jalule seadmata. Vahel näib, et noorem põlvkond, kes pole ise sõdasid üle elanud, on kaotanud huvi veteranide ja nende võitluste vastu. Käesoleval nädalal puhkes poliitiline skandaal Kanadas, kui Bloc Quebecois' parlamendisaadik André Bellavance (40) keeldus täitmast Richmondi Royal Canadian Legion'i veteranide palvet anda neile kolm Kanada lippu 11. novembri Mälestuspäeva tseremoonia läbiviimiseks. Saadik unustas vist, et sõna- ja tegutsemisvabaduse on talle kinkinud needsamad veteranid, aga ka selle, et iga tema kopsaka riigilt saadava palgatsheki nurgal ilutseb vahtralehega Kanada lipu kujutis. Separatistlikku ülbust demonstreerides läks ta selgelt üle piiri ning solvas veterane ja kogu Kanada üldsust.

Tõesti — auväärsed veteranid väärivad kangelastena paremat kohtlemist.

Märkmed: