Ta põhjendas oma seisukohta asjaoluga, et maailma suurimad riigid Hiina (1,3 miljardit inimest) ja India (1 miljard) ei kuulu suurriikide klubisse koos USA, Suurbritannia, Saksamaa, Kanada, Jaapani, Itaalia ja Venemaaga. Ometi on just Hiina ja India viimastel aastatel tõusnud arvestatavateks majandusgigantideks, „neelates“ tohutul hulgal maailma naftat. Ka Saksamaa kantsler Angela Merkel soovitas G8 riikidel kaasata Hiina ja India kasvavate kütusehindadega seonduvatesse aruteludesse. Kolmapäeval liitusidki Hiina ja India Hokkaidol G8 riikidega. Ehkki G8 suhtleb tihedalt nende ja teiste riikidega, ollakse tõrksad „väikestele vendadele“ klubi liikme staatust andma.
Äsjase kohtumise päevakorras olid sellised põletavad teemad nagu toidukriis, kõrge naftahind, kliimamuutused, Aafrika olukord, terrorism jm. Kui siia lisada veel üksmeelne hukkamõist Zimbabwe jultunud diktaatori Robert Mugabe tegudele, võiks kohtumist pidada õnnestunuks. Kõigi nende probleemide kohta ütles „Suur Kaheksa“ lõppkommünikees ka oma arvamuse.
Aga edasi? Kes hakkab neid keerulisevõitu sõnastusega juhiseid ellu viima? G8 mõjukad klubiliikmed ei oma ju rahvusvahelist täidesaatvat võimu, nad pole mitte maailma valitsejad, vaid ikka oma riikide juhid. Lihtsamalt öeldes – kes neid kuulab, veel enam – nende soovitusi ellu viib? Probleemide lahendamine eeldab esmajoones tegusid, mitte ainult sõnumit. Kust leida tõhusat imerohtu või võluvitsakest?
Pressis ironiseeriti tippkohtumisel osalenutele pakutud ekstravagantse 4-käigulise lõuna ja 19-st roast koosnenud 8-käigulise õhtusöögi üle. Keegi oli välja arvutanud, et sellele kulutatud rahaga saanuks lihtsa toiduga sööta 1000 Aafrika näljahädalist terve kuu või kauemgi. Aga jaapanlased tahtsid demonstreerida selle maailma vägevatele oma kuulsat külalislahkust, mõtlemata tuntud idioomile „Practice what preach!“.
Vaevalt õnnestus G8 riigipeadel oma loodusesõbralikkust ja rohelist mõtteviisi tõendada ka pisut labidaga mulda sonkides ja puid istutades. Elutähtis kliimamuudatusi puudutav resolutsioon on üsnagi hambutu, selle täitmine on targu nihutatud aastasse 2050, mil enamus allakirjutanuid on juba arvatavasti elavate maalt lahkunud.
Niisis – deklaratsioonides väljendati, kutsuti, nenditi ja lubati mitmesuguseid asju, nagu resümeeris kohtumist üks eesti ajakirjanik. Kui palju kirjapandust jõuab aga konkreetsesse vaesesse Aafrika külla; milliseks kujuneb bensiinihind eelolevatel kuudel ja millist viha ilmutab ülekuumenenud planeet Maa oma elanike vastu tulevikus, on muidugi iseasi.
Äkki on president Sarkozyl tõesti õigus – G8 on mõttetu?