Ei tohiks nagu pühade ajal, positiivsel ajastul, kui Eesti riik on NATO ja ELi kandidaatriikideks vastu võetud, olla murelik. Kuid eufooria kiuste on näitajaid nii Eestis kui Välis-Eestis, mis hoiatavad enesekeskse mugavuse eest.

Eestis on valusamaid muresid iibemäär. Tavaliselt on pered suuremad maal, aga kuna maaelu kannatab majanduslikult, seda kindlasti rohkemgi esimestel ELi riigi aastatel, siis rahvas ei kasva, vaid hääbub. Teadlased ja akadeemikud, ka mõned poliitikud on kaua hoiatanud, et meie rahvas seisab väljasuremise lävel. Ehk mitte meie eluajal, aga rahvastiku arvuline alammäär, mis lubab rahvusliku identiteedi ja kultuuri elusana hoida, pole mitte kaugel. Rahva tervist tuleb hoida.

Tekitab muret hiljutine rahvauurimine Eestis, mis kinnitas, et rohkem kui pooled eestlastest kaaluksid kodumaalt lahkumist, kui Eesti Euroopa Liitu pääseks, parema sissetuleku otsingule ELi riikidesse. Kuna keskmine sissetulek Eestis on vaid seitsmendik ELi riikide omast, on see arusaadav. Kas kõik need, kellelt küsiti, lõpliku otsuse langetaks, pole muidugi kindel. Ent ahvatlus on olemas. Nagu Kanadaski, kus paremad ja haritumad ajud liiguvad lõuna poole, USA raha poole, on mure siiski selline, mida ei saa naljalt eemale tõugata. Termin „brain-drain“ kirjeldab Kanadas sellist voolu; Eesti ei saa kuidagi enesele analoogset lubada.

Väljaspool Eesti piire on samuti põhjust muret tunda. Ning võimalusi palju vähem. Vaadelgem Kanada 2001. aasta rahvaloenduse tulemusi. Etniliste gruppide esindajad rõõmustasid, et nüüd räägitakse Kanadas enam kui sadat keelt. Aga iga tamiili või urdu keelt rääkiva perekonna kasvu kohta on teine keel, mis on kadumas. Keeleta pole kultuuri.

Suur-Toronto piirkonnas, mis rahvaloenduse järgi hõlmab peaaegu 4,7 miljon inimest, on paljud keeled kadumise ohus. 1996. ja 2001. aasta rahvaloendusi võrreldes avastame, et eesti keelt koduse keelena kirja pannud inimesed on kahanemas tohutu kiirusega. Koguni 19% vähem (1996 — 5800; 2001 — 4690). Kas on see mõni ime, et näiteks meie jumalateenistustel on aina vähem inimesi? Kas saame silmad kinni panna ja mitte välja teha faktist, et esimest korda Toronto Eesti Maja ajaloos ei võta suures saalis eestlased uut aastat vastu? Lihtsalt pole küllalt inimesi — kas osalemas või organiseerimas — valige ise!

Kuna loodus ei salli tühja kohta, tulevad teised asemele. Viie aasta jooksul on nende arvude kasv olnud plahvatuslik.

Kanada eestlaste hulgas pole niisiis selline hiiliv kidumine, nagu ta on Eestis, kus seda on raskem tähele panna. On ju riik olemas, kõik toimib oma keeles, mitte nagu võõrsil. Eestis tuleb mitte ainult rahva vaimset tervist kaitsta, vaid ka füüsilist. Dr. Jaak Uibu on näidanud, et oleme harjunud teemat käsitlema üksikisiku tasandil, mitte riiklikul. Seda ka Toronto eesti ühiskonnas.

Tahaks muidugi uude aastasse astudes positiivset sõnumit sõnastada. Kuid ei jää mureliku eestlasena muud üle, kui ergutada rahva juhte nii kodumaal kui siin mõtlema ülehomse peale, homme tegutsema hakata võib jääda liiga hilja peale.

Märkmed: