Teoreetiliselt peaks lääs tänapäeval jälgima demokraatlikke ideaale ja põhimõtteid. Enamuse huve kaitstes, seda, mida platvormis esitati, valijad soovinud näha. Muutusi suunas peaks valija, mitte esindaja, kinnitama. Praktiliselt pole aga see juba mõnda aega olnud nii. Krigisevad rattarummud vajavad tavotti, ning seda on „liberaalselt’” neile määritud — et kiuks ega kiun ei kõlaks riigitüüril seisvate kõrvuni.

Unustatakse aga vankri mitmeid koostisosasid, ka kutsar ja hobune.

Langetame tänapäeval valimiskasti paraku sedeli, mis pärast tulemuste teatamist tihti osutub tühiseks. Selline on mulje hetkel Kanadas ja mujalgi, arvestades seda, kuidas Põhja-Ameerikas poliitikud reageerivad ühele üllatavalt võimsale lobigrupile — omasooiharatele. Moraali meie ühiskond enam ei loe — võetakse täiskasvanute isiklikke intiimseid otsuseid, mis teisi ei sega ega riiva — kui selliseid, kuhu teised ei tohiks sekkuda. Kuid sellega ei lepita. Vajatakse enamat. Ning tulemuseks — tavoti ohtra kasutamisega hoitakse enamus demokraatlikus ühiskonnas pantvangis.

Kui korraldatakse referendumeid, siis on põhjust. Kanada mõistes, Québecis korraldatutel, on küsitud — kas valite sestsessiooni, lahkulöömise riigist, või soovite riigi seaduste ja korra järgi igapäevast elu seada. Québecis enamus otsustas demokraatlikult Kanada kasuks, kolm korda järjest.

Ootaks nüüd samasugust rahvaküsitlust. Mis otsuse langetaks siin riigis enamus omasooiharate „abielu” legaliseerimise küsimuses? Vastus on teada, ehk selletõttu polegi referendumini jõutud.

Ametist lahkuv Kanada peaminister Jean Chrétien on veeretanud oma kauaaegsele oponendile, Paul Martinile, kes troonipärijana on kaua Sussex Drive’i Lordiks saamise võimalust oodanud, mädamuna sülle. Seda riikliku deklaratsiooniga — mida pole veel parlament ametlikult kuulanud, veel vähem kinnitanud. Liberaalide uus eelnõu näeks ette, et lääneriikidest esimesena võimaldaks Kanada omasooiharatele „seaduslikku” abiellu astuda.

Gallupid näitavad, et enamus kanadalastest pole sellise otsuse poolt. Arusaamine on aga juba olemas — tõrkumist selle vastu pole, et kaks inimest võiks — ning neile lubatakse seda juba — ühiselu elada. Kuid abielu? Juba teine mõiste.

Ottawast tuleb üha enam esitusi, et rahvaesindajad ei soovi oma kohaliku piirkonna valijate soovidele vastu olla — ei hääleta eelnõu poolt. See peaks olema demokraatliku ühiskonna alustugi — kuulakem, mida kodanik ütleb.

Siiski, võimas lobi katsub suruda vastupanu alla. New Yorgi linnas, näiteks, avatakse sel sügisel Harvey Milk’i nimeline keskkool — geidele, lesbidele ja transseksuaalidele — kes pole isegi veel valimiseas! Poliitiliselt ebakorrektne on protesteerida, näpuga näidata, et see on suletud kool. Koolile juurdepääsu keelamine heterodele tähendab ebademokraatlikku lähenemist. Kuid see lobit ei huvita. Mis sest, et maksumaksja majandab kooli, mis sai oma nime San Franciscos kogemata maha kõmmutatud gei linnanõunikult.

De Tocqueville tähendas 18. sajandil, et demokraatia toob ainult vigisemist. Mida võrdsemaks saadakse, seda rohkem nõutakse eristavaid õiguseid.

Siin tuleb tahes-tahtmata teine ajalooline võrdlus. Tsaari ukaase, paavsti bullasid pidi täitma, kuna võimsamatest võimsam käskis nii. Mida aga teeb demokraatliku ühiskonna kodanik, kes loodab, et tema hääl midagi tähendab?

Kanada, ja juba nii mõnedki USA poliitikud loodavad, et lambakari juhtoinast jälgiks. Teades, et juht on oinas, peaks valija oma esindajale valju protesti esitama, et enamuse huve Ottawas ei võeta kuulda.

Märkmed: