Hiljuti juhtusin interneti raamatupoes nägema Matthew Maly (Malõi) raamatu „Venemaa nagu ta on” (Russia As It Is) kaanepilti, millel on Vladimir Lenini kujule surutud pihku hamburger. Kivi-Lenin on jõudnud sellest ka juba parajalt suure suutäie hammustada. Ent midagi pole selle tulemusena muutunud — Lenini kuju seisab tardunud ilmel samas kohas liikumatult edasi.

Venemaa on tõesti viimastel aastatel hauganud suure tüki Lääne tarbijalikust mentaliteedist ja välisest kapitalistlikust särast. Sealsed suurlinnade keskused kopeerivad pedantselt Lääne omi, ent demokraatiat (rahvavõimu, sõna- ja trükivabadust) pole siiani. Vastupidi — lugejad teavad hästi, et Venemaa on üha enam kaldumas autoritaarsusesse.

Lääs võib Moskvale küll pakkuda kapitalismi väliseid sümboleid (näiteks hamburgereid), mida seal ka rõõmuga tervitatakse, aga ta ei suuda mõista ega muuta Venemaa põhiolemust. Demokraatiat polegi ju võimalik teise riiki transportida või kellelegi vägisi peale suruda. Küsimus on muidugi ka selles, kas venelastele Lääne demokraatia üldse huvi pakub. Vene tsivilisatsiooni areng on aastasadu kulgenud hoopis isesuguseid radu. Inimõigused, sõltumatu kohtusüsteem ja eraettevõtlus puuduvad või esinevad seal moonutatud kujul.

Toronto TV programmile „Diplomatic Immunity“ intervjuu andnud Vene esimene ja viimane president Mihhail Gorbatshov arvab näiteks samuti nagu president Vladimir Putingi, et Venemaal peaks olema mingi oma, eripärane demokraatia. Kui Lääneriikidel on pikaajalised traditsioonid eraomandi, majandusliku vabaduse ja inimõiguste vallas ning nende üleminek ühest ajastust teise olnud sujuv, siis Venemaa areng on olnud hüppeline ja tõrgetega. Sellega on tihtipeale kaasnenud nii oma rahva kui naabrite represseerimine.

Kapitalismi aluseks on võimalus vabalt midagi luua ja selle loova töö vilju nautida. Venelastele jääb see kahjuks mõistmatuks. Muidugi, sest neid on õpetatud ju aastakümneid kapitalismi vihkama. Nii ei suudagi nad aktsepteerida turumajandust, konfliktivaba võistlust ja ambitsioone heas mõttes.

Venemaa sotsiaalsed, majanduslikud ja võimu struktuurid baseeruvad sisuliselt psühholoogilisel allajäämisel (kaotusel) võidukale Läänele. Lääne jaoks jääb Venemaa omakorda müstiliseks riigiks; ei osata ühendada sealset poliitilist reaalsust teooriaga.

Sel nädalal Moskvas viibinud USA välisminister Condoleezza Rice püüdis president Vladimir Putinile jt. võimumeestele selgeks teha, et kui Venemaa soovib 21. sajandil olla tõesti tugev, vitaalne ja rahvusvaheliselt arvestatav riik, peaks Kreml esmajoones tagama pressivabaduse ja loobuma võimu tsentraliseerimisest. Rice kiitis venelaste talendikust ja majanduslikku edu ning hoidus targu nende ülemäärasest süüdistamisest. Siiski väljendas ta ettevaatlikult muret demokraatia tuleviku üle Venemaal. Rice kutsus Kremlit ka normaliseerima suhteid naaberriikidega ja loobuma üleolevast suhtumisest nendesse. See on hea uudis Balti riikidele.

Demokraatia teeb täna võidukäiku mitte ainult Balti riikides, vaid ka Gruusias, Ukrainas ja isegi mahajäänud Kõrgõzstanis. Millal jõuab tõeline demokraatia Venemaale?

Märkmed: