Oleks viga samastada haridust haritusega, kuigi haritus hõlmab ühe olulise osana ka haridust ehk kogutud tarkusi. Siiski ei muuda ainuüksi haridus (ükskõik kui mainekas õppeasutuses omandatud ja kui kõrgete kraadide ja tiitlitega pärjatud) veel kedagi sisemiselt harituks. Tõeliselt haritud inimesed on sisemiselt valgustatud ja nad saavad seeläbi valgustada ka teisi.

Haritus tähendab kultuursust ja avatust. Kuigi haritud inimeste silmaring on lai, ei uhkelda ega laiuta nad oma teadmistega mõne tagasihoidlikuma haridusega kaaskodaniku ees. Seesugune käitumine demonstreerib pigem harimatust. Tõeline haritus ilmneb suhtlemisoskuses ja -võimes, veel enam suutlikkuses teist inimest ära kuulata ja mitte tema jutule vahele segada. Teisisõnu — vajalik on teatav empaatiavõime, soov samastuda oma kuulajaga. 

Miks ma sellest kirjutan? Sain hiljuti kutse ühele huvitavale koosviibimisele, millele eelnes sisukas ja loeng kultuuriruumi teemal. Kõhetu ja vaikse häälega teadlane sundis end hinge kinni pidades terve tunni kuulama. Nimetaksin loengut säravaks etteasteks, mis tõusujoones peegeldas esitaja ülimalt kõrget intellekti. Ometi sai iga kuulaja aru tema mõttekäigust; isegi need, kellele inglise keel pole emakeel. Kõrval krõbistas keegi vahetpidamata servjetiga ja seadis ümber kelnerite poolt lauale paigutatud nuge-kahvleid. Haigutamine ja köhatamine pidid vist väljendama tüdimust.

See, mis loengule järgnenud õhtusöögi ajal toimus, oli veelgi hullem. Kõrvallaua seltskond — kõik suurepärase haridusega ja kõrgetel kohtadel töötavad nooremad inimesed — muutus järjest lärmakamaks ja ebaviisakamaks. Valjult arutati lektori välimust ja kritiseeriti tema esinemist. See oli äärmiselt jõhker ja ma lahkusin.

Kuulumine samasse (antud juhul oli see Kanada) kultuuriruumi kujundab meie käitumist ühiskonnas. Me suhtlemegi kultuurivälja vahendusel, rakendades oma keelt, õpitud teadmisi ja elu jooksul omandatud kogemusi. On mõistetav, et iga inimene suhtleb oma teadmistepagasi, iseloomu ja tunnete pinnalt. Millest seltskondlikel koosviibimistel räägitakse? Mõni surub peale kuulujutte ja klatshi; teine ei jõua ennast ja oma lapsi ära kiita. Kõik ülejäänud on sunnitud teda kuulama viisaka naeratusega (tegelikult omi mõtteid heietades), kuigi neilgi oleks ehk midagi huvitavat öelda. Nõuab ilmselt head suhtlemiskunsti, et kõnelda näiteks prügivedajaga prügist või pankuriga investeeringutest.

Stephen R.Covey defineerib oma raamatus „Esmatähtis esikohale” haritust järgmiselt: „On oluline, et te mõistaksite: tarkus on südame ja mõistuse abielu — sünergia. Tarkus tähendab kõige võimaliku õppimist ja samas aupaklikkust mõista, et me ei tea kõike.“ Inimestega suhtlemine on õpetanud, et igaühel on mulle pakkuda midagi rikastavat — sellist, mida minul ei ole. Sellest teiste vaimupotentsiaalist ammutan rikkusi oma teadmiste ja ka harituse varasalve. Olen ka veendunud, et haridus koos mitmekülgse haritusega on võimas relv; selle kõrval taanduvad (või lähevad rooste) isegi päris-relvad.

Loodan, et lugejad andestavad selles kirjatükis sisalduva moraalitsemise. Vahel on see ehk lubatud.

Märkmed: