Club de Madrid on üldsusele vähetuntud rahvusvaheline organisatsioon. Loodud 2001. a. oktoobris Hispaania pealinnas, osaliselt reaktsioonina kuu varem toimunud terrorirünnakutele, on Madridi klubi eesmärgiks tugevdada demokraatia levikut üle maailma. Klubi liikmeskond on eksklusiivne — demokraatlike riikide endised riigipead ja valitsusjuhid, keda nõustavad lääneriikide nimekamad teadlased ja akadeemikud. Silmapaistvate demokraatide hulgas tõuseb eriti esile USA ekspresident Bill Clinton, kes on ka Madridi klubi auesimees. Tähelepanu nõuab veel endise Iiri presidendi Mary Robinsoni kuuluvus klubi juhtkonda selle asepresidendina; Kanada endine peaminister Kim Campbell on peasekretär.
Club de Madrid'i IV peaassamblee toimus Prahas 9.-12. novembrini. Võõrustajaks oli klubi liige, endine Tshehhi president Václav Havel. Assamblee eesmärgiks oli revideerida post-kommunismi ajastut ehk üleminekuperioodi, märkides, et 16 aastat on möödas Berliini müüri lammutamisest ning kaaludes järgmisi samme, mis klubi põhimõtet - „democracy that delivers“ ehk demokraatia kättetoimetamist, arendaks.
Peaassamblee lõppavalduses aplodeeriti Kesk- ja Ida-Euroopa riikide saavutustele üleminekuajastul. Kommunismiahelatest vabanenud riikide kogemused kinnitavad, et demokraatia areng käib käsikäes majandus- ja sotsiaalreformidega. Läbipaistev ja avalik majanduspoliitika on ainult osa demokraatia õitsengust — tarvis on ka vaba ja iseseisvat meediat ning kohtusüsteemi; tugevaid erakondi ja kodanikke, kes võtavad agaralt osa riigielust. Avalduses leitakse, et üleminekuperioodi kogemustest võiks õppust võtta autoritaarsed süsteemid, mis pole veel vaba, demokraatliku turumajanduseni jõudnud.
Avaldus nimetab nimepidi Valgevenet, Usbekistani ja Turkmenistani kui autoritaarriike, kus puuduvad inimvabadused. Umbmääraselt vihjati teistele, endistele N. Liidu maadele. Ent Vene Föderatsiooni ei juletud mainida.
See jäi siis Haveli enese ülesandeks. Me ei tea, mis toimus Prahas suletud uste taga, aga on kummaline, et assamblee avalduse raames Madridi klubi ei kirjutanud tervikuna alla Haveli poolt Vladimir Putinile adresseeritud avalikule kirjale. Havel ning seitse endist riigipead/juhti tunnevad kohustust edastada Putinile nende hirmud ja kahtlused seoses inimõiguste ja -vabaduste olukorraga Venemaal.
Havel olevat pöördunud Lennart Meri poole palvega toetada avalikku kirja Vene Föderatsiooni presidendile, mida Meri ka tegi. Kiri paneb ühtlasi teiste riikide valitsusjuhtidele südamele, et vanu vigu ei tohi korrata ega inimõigusi ja poliitilisi vabadusi rahu sõlmimise nimel ärihuvidele või kasulikele investeeringutele ohverdada.
Kuid Madridi klubi enese ühise allkirja puudumine kirjalt kinnitab paraku seda, et enamus nimekamaid lääne demokraate ei julge ikka Putini „autoritaarset demokraatiat“ avalikult kritiseerida. Miks nii? Egas ometi mitte ärihuvide tõttu.
Juhtkiri: Haveli üleskutse
Arvamus
TRENDING
