Torontos on olnud kaua aega ilus elada. Kuid tänavune annus horribilis on andnud ennast tunda, isegi kõige positiivsemad inimesed peavad nentima, et saatus mängib tempe, natuke kaua juba.

Esiteks lumerohke talv, mis oli kena, kuna seda ei olnud aastaid nähtud. Toronto linna üks harudlane omapära on parkide rohkus, jõgede orud, kuhu saab tõepoolest linna lärmist ja kärast sukelduda. Suustajad parkides olid õnnelikud, heatahtlikult tervitades jalakäijaid.

Nüüd aga erakordselt märg kevad on tekitanud silmnähtavaid probleeme linna haljasaladel. Märg maa ei luba korralikult niitmist, linnaisad oma tarkuses on otsustanud ka tänavu mitte umbrohutõrjet tarvitada. Lokkavad pargid võiksid hoopis kusagil heinamaad olla.

Kuid see pole ainus probleem. Loike ja kraave on tohutult palju, veel pole kusagile imbuda. Teame, et just seisvas vees naudivad kõiksugu putukad siginemist.

West Nile viirus teeb asja hullemaks. Mis see pisike sääsk ikka saab teha - Heino Jõe õpetas Kotkajärvel kunagi oma skaudipoisile, et sääsk on sõber - aitab vere värskendamisega. Linnas kuidagi ei tule selle peale, et sääserohtu enesele peale pritsida.

Kui neid sääski ei pelgaks, siis on matkajal, loodusearmastajal üks teine uus põhjus nuriseda. Nimelt linnapildis, eriti just parkides paistab olema rohkem prügi, jäätmeid, tühje pudeleid kui kunagi varem. Kuhu on kadunud hoolsus, heaperemehelikkus? Tihti, kui prüginõu leidubki, on sinna koerajalutajad oma Muksi visiitkaarte poetanud - mis on küll seaduse vastane, aga vähemalt ei pea selle sisse astuma. Siiski, soojal päeval lehkavad need hoidlad mis hirmus.

Ning nüüd on ennustatud kuumalainet, mis teeb Toronto suvel ebameeldivaks. Just siis tahaks pargis puude vilus olla, aga sellises sääseparvede keskel, prügi korjata keegi vist ei taha.

On selgelt kinnitatud uurimistes, et kus üks hooletu paberituust on tagantkätt maha visatud, sigineb neid juurde. Vanemad lugejad kindlasti mäletavad Telegrami projekti prügikorjamise kohta. Koolilastele jagati rohelised rinnanööbid välja, ning tudengite grupid käisid parke koristamas.

Nii et see fenomen pole uus. Kuidagi aga paistab see eriti tänavu välja, just all-linnas.

Heaperemehelikkust saab õpetada, aga paradoksaalselt need, kellel on loomulik enese tagant koristamine, ei suuda ega tihti soovi teiste solki koristada. Kõige naljakam - või kurvem lugu - mida prügiprobleemiga seoses hiljuti sai ajalehtedest lugeda, on solgikottide vargusest. Ettevõtted peavad maksma $3 dollarit iga kollase kilekoti eest, et riik saaks osaliselt katta prügi eemaldust, ilma et jubagi kalleid linnamakse tõsta. Neid käiakse varastamas - ja asendatakse tavaliste mustadega. Ettevõtteid on juba mitu, kes õhtul panevad kollased kotid välja, hommikuks on nad teist värvi, ja tervishoiu inspektorilt nöögiks otsa trahv, mis ei ole sugugi väike, tiivustamaks nende kollaste kottide ostmist.

Lisada veel SARSi paranoia ning hirm, kui keegi avalikus kohas köhib ning ongi põhjust tuppa hoiduda. Vana Toronto on muutunud, suvi alles alanud, läitsak juba käes - ja kuumusega loiumad inimesed parki vist nii naljalt ei lähe. Kahju.

Märkmed: