Natsionalismi all mõeldakse tavaliselt oma rahvuse esiletõstmist ja teiste rahvuste umbusaldamist või halvustamist. Mõned leiavad, et natsionalism on tihedalt seotud natsismiga ja vahel olla koguni raske kindlaks teha, kus lõpeb üks ja algab teine. Selle kontseptsiooni külge on tugevasti klammerdunud Venemaa, shovinistlik idanaaber süüdistab eestlasi ühtelugu natsismis või selle soosimises, üritades nii luua meie riigile negatiivset mainet. Vahel näib, et see tal ka õnnestub.
Eesti Entsüklopeedia rõhutab aga värskendavalt natsionalismi teist külge, defineerides seda samast rahvusest inimeste kokkukuuluvuse ilminguna, mis taotleb oma rahvuse säilitamist ja põlistamist. Just see peaks olema eestlaste kui väikerahva prioriteet ja põhimõte. Me peame iga hinna eest kaitsma oma rahvuslust, keelt ja kultuuri. Tänases lehes on uudis, mis teatab, et eestivenelased tunnevad end tõrjutuna ega suuda kuidagi lõimuda ühiskonda. Süüdistamise ja nurisemise asemel peaksid nad ehk enam tähelepanu pöörama oma keeleoskuse lihvimisele, seda enam, et küsitlusuuringu kohaselt pole valdav enamus neist huvitatud ei emakesest Venemaast ega seal toimuvast.
Oleme olnud tunnistajaiks mitmete väikeste soome ugri rahvaste hääbumisele, sest suurvõim pole neist hoolinud. See jätkub siiani, meenutagem näiteks maride praegust olukorda. Kontrastina on Kanadas igale etnilisele grupile antud võimalus oma kultuuripärandi säilitamiseks ja arendamiseks. Nii soosib Vahtralehemaagi head natsionalismi.
Seda, et väikesed rahvusriigid vajavad erilist kaitset aruka ja positiivse natsionalismi näol, taipavad vähesed. Veelgi vähem on neid, kes seda tunnustavad või soosivad.
Maineka kanada esseisti, ajaloolase ja filosoofi John Ralston Sauli teos „The Collapse of Globalism and the Reinvention of the World” on tekitanud suurt poleemikat. Hr. Saul väidab nimelt, et globaliseerumine on tänaseks surnud ja tekitanud paradoksaalse, et mitte öelda kaootilise vaakumi, mis nüüd on täitumas ohtlike ja murettekitavate nähtustega (terrorism, islamiäärmuslus, kodusõjad, suurriikide arrogantsus jne). Saul kritiseerib ägedalt üldlevinud seisukohta, nagu pidurdaksid väikesed rahvusriigid üleilmse kaubanduse ja majanduse arengut.
Kui nõustuda autoriga, et globaliseerunud „ühepajatoidu maailmal” on lips läbi, siis tõesti — millist ohtu võiks teistele riikidele endast kujutada näiteks Eesti? 19. sajandil Eestis tekkinud natsionalism oli kindlasti edasiviiv nähtus, kujutades endast rahvusliku eneseteadvuse ärkamise ja vabadusliikumise osa, mis pani aluse nii esimesele Eesti Vabariigile (1918) kui ka teisele (1991). Eesti kogemus näitab maailmale, et demokraatia ja natsionalism võivad kenasti käsikäes astuda teisi riike kahjustamata ja inimkonna arengule isegi kasu tuua.
Tuleval nädalal meenutame oma riigi ajaloost kaht traagilist ja saatuslikku sündmust — 1941. a. juuniküüditamist ja Eesti okupeerimist a. 1940. Aga meie rahvuslik, vabadust ihkav vaim ei surnud kõigist kannatustest hoolimata ning tõusis taas fööniksina tuhast — peamiselt tänu meis elavale natsionalismile selle parimas mõttes. Selle üle oleme õnnelikud ja tänulikud.
Juhtkiri: Heast natsionalismist
Arvamus
TRENDING
