Aasta viimastel päevadel on kombeks heita pilk lähiminevikku, esile tõsta aasta suursündmusi, nii halbu kui häid. Tragöödiatele keskenduv massimeedia rõhutab kahjuks rohkem esimest kui teist.
2005. a. sündmuste peategelaseks tuleb pidada looduse võimu. Laastavad orkaanid, hävitavad hiidlained ja maavärinad mitte ainult ei nõudnud tuhandeid inimelusid, nendel oli ka tohutu majanduslik hind. Kuigi rahvusvahelised organisatsioonid olid kärmed toetus- ja abiaktsioone korraldama, tundsid annetajad siiski muret, et kas rahad ikka jõuavad sinna, kuhu neid kõige valusamalt oli vaja.
On arusaadav, et sellises olukorras jälgitakse vana aksioomi — kõigepealt tuleb hoolitseda omaste eest; endastmõistetavalt charity begins at home. Ligimesearmastus pole kusagile kadunud, millest saab ehk paremini aru sel ajal, kui jõukate ja vaeste vahe paistab olevat suurem kui muidu. Heaoluriikides pannakse südamele just jõulueelsel perioodil aidata neid, kellele saatus on jaganud viletsust.
Kahjuks on vahel raske kõiki kuulata; valida, keda ja kuidas aidata. Heategevate organisatsioonide palved toetuse saamiseks mattuvad ärireklaamide alla. Kuid õnneks on meedial siin traditsiooniline roll täita — südametunnistusele koputada, suunata annetusi sinna, kus neid eriti vajatakse.
Heaks näiteks on siinse ajakirjanduse panus Päästearmee jõuluaktsiooni kordaminekule. Vaid mõned päevad enne jõule teatas „Sally Ann“, et Torontos on kogutud annetusi oodatust loodetust poole vähem. Päästearmee aitab sotsiaalselt ja moraalselt langenuid, vaeseid ja kodutuid, keda teadagi on Kanada suurimas linnas silmapaistvalt palju. Tänavu loodeti kinkida jõulupakikesed 25.000-le vaesele lapsele ning toetada toidupankasid ning supikööke. Meedia tegi nende mure avalikuks, tulemuseks oli, et kahe päevaga laekus annetuste näol vajalik $1 miljon.
Eestis viis omakorda Eesti Televisioon (ETV) edukalt läbi heategevussaate „Jõulutunnel“. ETV kogus esimesel pühal 2,432.675 krooni, raha läheb võrdselt kolmele sihtasutusele: Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile, Tallinna Lastehaigla Toetusfondile ning Eesti Vähiliidule. Kokku oli annetajaid 42.890 — märkimisväärne arv väikese riigi kohta.
Ning meie oma ajalehes ilmunud üleskutsed aidata Eesti lapsi ja noori Action Estonia tänavalaste programmi kaudu kinnitab, et abivajadus on suur. Kui võimaluste kohaselt katsume olukorda paremuse poole viia, aidata neid, kelle elu pole veel normaalsetesse rööbastesse jõudnud, siis ehitame elujõulisema kogukonna. Helduskultuuri loomine tagab ka tuleviku, jagab järgnevale põlvele protsente.
Häid inimesi on õnneks omakasupüüdlikkuse kiuste ikka nii arvukalt olemas — neid, kes suudavad isegi kiirel aastaajal mõelda teiste peale. Ligimesearmastuse võimul pole tõesti piire.
Juhtkiri: Helduskultuurist
Arvamus
TRENDING
