President Toomas Hendrik Ilves kutsus 2008/2009. aastavahetuse kõnes kuulajaid tagasi vaatama käidud teele, tsiteerides Artur Alliksaare luuletust, mis algab sõnadega: Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu.

Möödunud nädalal oli Peter Mansbridge’i külaliseks CBC telestuudios tuntud autor ja budausu õpetaja Eckhart Tolle, kes rõhutas käesoleva hetke tähtsust. Ta selgitas: „Me ei saa muuta minevikku, kuigi võime sellest õppida; me ei tea ette ka oma tulevikku, ent meie kasutuses on praegune hetk, mille eest me vastutame ja mis võib muuta tulevikku.“

Tolle maalib oma raamatus The Power of Now ausa, ehkki kõhedust tekitava pildi tänasest äärmiselt egoistlikust maailmast. Ta kinnitab, et sellest on olemas siiski väljapääs sisemise muutumise, armastuse ja kaasinimeste huvide märkamise kaudu ning kutsub lugejaid viivitamatult muutma oma ellusuhtumist. Jagamata budistliku guru ülejäänud filosoofiat, tuleb tunnistada, et tal on selles ilmselt õigus.

Imetledes meie vabariigi sünni juures viibinud poliitikute erilist tarkust nende käsutuses olnud hetkede õigel ajastamisel ja kasutamisel, näeme nüüd, 91 aastat hiljem, kuidas nad suutsid seeläbi muuta ning kujundada Eesti tulevikku.

Ülalmainitud kõnes ütles president Ilves, et nii, nagu meie riigi rajajad ei kõhelnud, ei kõhkle ka meie ja et Eestil jagub jõudu ja tarkust hakkama saada oma igapäevaste, aga ka tulevikuprobleemidega. President kõneles aastavahetusel otsekui prohvet, sest lähitulevik näib kujunevat Eestile tõesti raskeks ja probleemiderohkeks.

Ajakirjanik Andres Raid arutleb väljaandes KesKus (#10, 2008), mida me õieti oma ajast teame. Ta meenutab, et vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele peab meie riik garanteerima eestlaste kui rahvuse ja tema kultuuri säilimise ehk meie tuleviku. Paradoksaalne, aga eesti keeles pole õieti tuleviku vormigi! Väljend „saab olema“ on grammatiliselt ebasoovitav ja kohmakas.

Raidile seostub minevik noorusega, olevik küpsuse ja tulevik vanadusega; tema hinnangul on tänane Eesti samaaegselt nii noor kui ka vana ning küpsuse etapp oleks otsekui vahele jäänud.
Mis parata, küpsemiseks ehk täisikka jõudmiseks ei andnud traagiline ajalugu meie noorele vabariigile võimalust. Seda hoolikamalt peaksime oma oleviku ehk praeguse hetkega ümber käima, pidades ühtaegu kalliks oma traditsioone ja ajalugu. Raid leiab, et tulevikuühiskond, mille käigus hävitatakse või lastakse hävida traditsioon on sama steriilne ja ohtlik kui minevikuühiskond, kus hävitati kõik uus ja värske. „Tundub, et Eestis seoti minevik otse tulevikuga,“ kirjutab ta. Ent minevikku peabki tulevikuga siduma; selle kohta on Juhan Liiv öelnud: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.“

Ei taha küll kellelegi siin moraali lugeda, aga ehk on täna sobiv meelde tuletada, et eestlastena peaksime kõik kasutama iga hetke suurima vastutustundega; sellest sõltub ju meie püsimajäämine tulevikus.

Märkmed: