Hiina poliitika asjatundja D. G. McGuire raamat „Dragon in the Dark: How and why Communist China helps Our Enemies in the War on Terror“ toob lugejani sensatsioonilisi üksikasju selle kohta, kuidas puna-Hiina on mänginud pärast 2001.a. 11. septembri terrorirünnakut kahepalgelist mängu.

Püüdes veenda ameeriklasi selles, et ta on nende liitlane või isegi kaasohver terrorismisõjas, on Hiina, see pimedust armastav draakon, osavalt säilitanud soojad suhted Iraani mullade, Saddami rezhiimi jäänuste ja Põhja-Koreaga.

Suitsukatte tagant avaneb raamatu abil tülgastav vaatepilt: paljud riigid on saanud Hiinalt kavalate manipulatsioonidega sõjalist jm. abi. Omajagu kasu on lõiganud Talibani rezhiim ja al-Qaida terrorirühmitus; koort piima pealt on õnnestunud riisuda ka Liibüal, Süürial ja Sudaanil.

Astudes sisse ükskõik millisesse ärisse, avastame kaubasilte uurides, et suurem osa pakutavast on toodetud Hiinas — alates mööblist ja lõpetades sokkidega. See asjaolu teeb murelikuks siinseid tipp-poliitikuid ja majandusteadlasi. Hiinat süüdistatakse Põhja-Ameerika tööhõive olukorra halvendamises; kolossaalsest kaubavahetusest saadavad kasumid paigutatakse muidugi riigi sõjalise ja majandusliku võimsuse edasiseks tõstmiseks.

Analüüsides kõike seda leiab Calgary Sun’i kolumnist Bill Kaufmann, et Hiinal on õnnestunud kogu maailma petta ja et ta on ohtlikum isegi endisest N. Liidust. Kaufmann meenutab, et aastate vältel on Peking oma rahva vastu toimepandud genotsiidis hukanud miljoneid inimesi. Tõesti — pole midagi uut päikese all. Meie juba teame, et siin on tegemist tüüpiliste kommunistliku diktatuuri ilmingutega. Kas hr. Kaufmann on aga kursis teiste kommunistlike rezhiimide hirmutegudega? Kas Hiinas toimunut saab kõrvutada enam kui 70 aastat kestnud nõukogude totalitaar-rezhiimi järjekindla inimvihkajalikkusega; miljonite inimeste, isegi tervete rahvuste hävitamisega? See teema näib ikka veel olevat tabu, sest talveunes puhkava vene karu ärritamist ei peeta eriti arukaks. Kurja urinat kostub tema koopast aeg-ajalt nagunii.

Enamus meist veendus koos ameerika doktoriga Saddam Husseini suuõõnt uurides, et Iraagi diktatuur on hävitatud, kuigi selle viimased tõmblused jätkuvad. Ent ka Saddami inimsusevastased kuriteod (kuitahes kohutavad) pole võrreldavad endise N. Liidu omadega ei arvult ega julmuselt.

Liibüa kotkaks tituleeritud kartmatu diktaator Muammar Gadaffi on hoopis kössi vajunud. Hirm on teda sundinud tuhka pähe raputama. Põhja-Korea diktaator Kim Kim Jong-Il, kes rahva näljaajal kummutas 1500-dollarilisi viskipudeleid, on samuti araks löönud — räägib muusikast ja luulest ning kutsub ameeriklasi oma tuumakompleksidega tutvuma.

Aga Kuubal kestab Fidel Castro diktatuur vääramatult edasi. Seal pole midagi muutunud. Nii on muidugi süütu lapsemäng Aafrika viimase monarhi, Svaasimaa kuninga Mswati III priiskamine, kes riigieelarvet põhja lastes tahab ehitada uhked paleed oma üheksale naisele.

Ehkki erinevad oma olemuselt ja kurjuseastmelt, ei sobi diktatuurid ega diktaatorid 21. sajandisse, kus demokraatia teeb oma võidukäiku. Neil on aeg ajaloo lavalt lahkuda.

Märkmed: