Ajalehe Christian Science Monitor kolumnist Sara Bongiorni kirjutab 20. detsembri lehes, kuidas ta otsustas mullu pärast jõule majast välja visata kõik esemed, mis kandsid silti „Made in China“ ning kuulutada aastaks 2005 „embargo“ hiina toodetele. Üllatudes avastas ta, et terve maja oli hiina kaupa täis — mänguasjad, tööriistad, elektroonika, jalatsid, mööbel, nõud jne. (Võiks seda ehk oma koduski uurida?!) Kõige selle väljaviskamine ei tulnud kõne allagi. Jäi üle konstateerida, et Hiina on oma kaubaga märkamatult vallutanud Põhja-Ameerika turu ja kõik kodud.
Hiina kauba boikoteerimine osutus keeruliseks ja kulukaks: pisitütre Texases valmistatud kingad maksid 60 dollarit; Vermontis tehtud küünlad 4 korda rohkem kui hiina omad jne. Suurem probleem tekkis, kui teler ütles üles, sest kõik selle tagavaraosad olid hiina päritoluga.
Asi muutus eriti kriitiliseks, kui hakati selle aasta jõulukinke ostma. Kõik laste ihaldatumad mängud kandsid kurikuulsat lipikut „Made in China“. Nii vaatab pr. Bongiorni igatsusega 31. detsembri poole, mil aastane vabatahtlik embargo kaotab oma jõu. Hiina-vaba elu on talle olnud närvesööv ja majanduslikult kulukas kogemus.
Princetoni Ülikooli professor Harold James kinnitab, et Hiina majandusliku tõusu fenomenis pole midagi uut. Kui 18. saj. valitses maailmamajandust Suurbritannia, kus toodeti kõike — alates kangastest kuni raudteerööbasteni ja sisse veeti vaid eksootilisi kaupu, siis 19. saj. lõpul tõukas Saksamaa britid troonilt oma madalate palkade ja masstoodanguga. 20. saj. lõpus tõusis Jaapan esile suhteliselt odavate infotehnoloogia kaupadega. 21. sajandile annab aga värvi Hiina oma kaupadega.
Peking teatas teisipäeval, et tema majanduse maht on tegelikult 16,8% suurem kui varem arvati, millega ta on tõusnud oma majandusega maailmas 6. kohale. Eksperdid peavad võimalikuks, et aasta lõpuks võib Hiina valuutakursside korrigeerimise tulemusena kerkida koguni neljandaks USA, Jaapani ja Saksamaa järel.
CNN-i uudistes teatas üle 100 aasta broderiipitsi tootnud USA ettevõtja oma firma sulgemisest, mis jätab tööta 80 inimest. Ja tema pole muidugi ainus.
Kuidas suudaks läänemaailm üldse veel kaitsta oma turgu? Ehk võiks abi olla kõrgemate sisseveotollide kehtestamisest hiina kaupadele?
Supermajandusega puna-Hiina esiletõus peaks andma rohkesti mõtlemisainet lääneriikidele. Näib, et doktriin vabamajanduse eelistest on õige. Isegi Hiina, kus pidevalt rikutakse inimõigusi ja aetakse ebaõiglast poliitikat, võib nautida majanduslikust võidukäigust tulenevaid hüvesid.
Kuid Hiina majandusime võib lõppeda juba 21. saj. II poolel elanikkonna vananemise ja demograafilise tasakaalutuse tõttu, mida põhjustab praegune ühe lapse poliitika. Keegi ei tea ka, millised jäljed jätab ühiskonnale totalitaarne rezhiim, odava tööjõu ekspluateerimine ja opositsiooni survamine. Sealsetel riigi-isadel on viimane aeg mõelda majandusliku õitsengu taustal ka poliitilistele reformidele.
Juhtkiri: Hiina fenomen (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Hiina oleks veel võimsam konkurent kui rahval oleks enam vabadust, aga see olgu kuidas ta on. Tänapäeval hiinlased teevad madala palgaga töid mida jõukama riikide töölised ei võta.
Mida Te kirjeldate vastab tõele kuid India majandus ehk ähvarab meid suuremal määral. Neil on vabadus käes ja ohtralt harituid töölisi.
Ei me ettetea midagi ja karta on ainult inertmajandus mis keelaks neile töö võimalust või meile ostujõudu.
Vahepeal me naudime edasi Teie ühtelugu laheda mõistusega koostatud arvamusi.
Mida Te kirjeldate vastab tõele kuid India majandus ehk ähvarab meid suuremal määral. Neil on vabadus käes ja ohtralt harituid töölisi.
Ei me ettetea midagi ja karta on ainult inertmajandus mis keelaks neile töö võimalust või meile ostujõudu.
Vahepeal me naudime edasi Teie ühtelugu laheda mõistusega koostatud arvamusi.
Arvamus
TRENDING
