Eelmine nädalavahetus oli Eesti ja eestlaste jaoks eriline. Katastroofiliselt vihmane laulu- ja tantsupidu, mis ikkagi üle ootuste hästi õnnestus; kümnevõistlejate kulda väärinud esinemine Euroopa superliigas; Jaan Kirsipuu esikoht Prantsuse velotuuri avaetapil, isegi Eesti võistkonna võit naisekandmise maailmameistrivõistlustel — kõik see pälvis rahvusvahelise pressi tähelepanu.

Kuidas suudab küll väike, veidi üle 1,3-miljonilise elanikkonnaga riik seda kõike pakkuda? Või äkki just väiksuse tõttu peab iga eestlane andma endast parima? Kui sellega kaasneb veel rahvuslik meelestatus, vastutustunne, paras ports andekust, võimekust ja tahtejõudu, võib ka väike rahvas imesid korda saata.

Jüri Valgel oli omamoodi muidugi õigus, kui ta väitis äsjasel 5. Välis-Eesti Kongressil, et kama, mulgikapsad ja 19. sajandi rahvuslikud laulud ei tee meist veel eestlasi. Aga teisalt, ilma väljakujunenud traditsioonideta (ja miks mitte — ka toiduta!) poleks me suutnud ränkadele aegadele vastu panna. Muide, kama on toonud Eestile suurt kuulsust, olles nõutavaim eesti kaup kogu Euroopas!

Jakob Hurt kinnitas kunagi prohvetlikult, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; ta pidas rahvuslikku identiteeti riiklikust kuuluvusest palju tähtsamaks. Järgnenud ajad on üksnes tõestanud tema väidete paikapidavust. Ka teised ärkamisaja tegelased pidasid eesti rahva etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks omakeelse euroopalikku kultuuri ja eestikeelset haridust. Nii hakkaski arenema kirjakeel, uuriti ajalugu, koguti rahvaluulet ja etnograafilist materjali, loodi seltse ja koole, kuni 1869. a. jõuti I üldlaulupeo korraldamiseni, millest võttis osa 1000 lauljat mängijat ja 12.000 pealtvaatajat. Võrrelgem seda tänaste pidudega! Ometi, sealt see kõik algas ja tänaseks on eesti laulupeod jõudnud UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Laulupidudel oli oma tähtis osa eestluse hoidmisel punaokupatsiooni ajal ja teatud mõttes ka N. Liidu lagundamisel (laulev revolutsioon).

Ehkki eelmise laupäeva paduvihm ähvardas äsjase laulupeo rongkäigu päriselt nurjata, marssisid tuhanded lauljad vett trotsides laululava poole, mõned isegi paljajalu — mitteametlikult küll, aga rõõmsalt sellegipoolest. Miks? „Sest laulupidu on nagu üks lõppematu leivategu. Neli aastat ootab juuretis astjas. Viiendal aastal hakatakse tainast sõtkuma, et suurt ahjusuud meenutava laulukaare all küpsetada uudseleiba. Kui peotuli tornivaagnas kustub ja laulurahvas laiali läheb, võtab igaüks sellest leivast kaasa tükikese uueks juuretiseks, kirjutas Rein Veidemann 5. juuli Postimehes. See uudseleiba meenutav väärtuslik killuke on tegelikult rahvuslik ühtekuuluvustunne, mis aitab meil oma missiooni teostada ja tähtsat sõnumit kogu maailmale edastada — me oleme olemas, mis siis, et meid on vähe! Lauluväljakul on meil ka võimalus oma rahvuslikke tundeid häbenemata välja elada. Isegi eurovärvides lippu lehvitades jääb see kõik meile alles.

Niisiis, seekordne uudseleib sai valmis, juuretis on aga astjas alles ja viie aasta pärast läheb küpsetamine taas lahti.

Märkmed: