16. juulil ütles USA Kongressi eks-spiiker Newt Gingrich NBC telesaates „Meet the Press”, et III maailmasõda on sisuliselt alanud. Oma väite kinnituseks viitas ta terroriaktidele Indias, Afganistanis ja Iraagis; Põhja-Korea raketikatsetustele; terroristide plaanidele ja nende kinninabimisele USA-s, Kanadas ja mujal; eeskätt aga Lähis-Ida viimase 20 aasta ägedamaile relvakonfliktile.
Gingrichil on ehk õiguski. Kui nii, siis on aga tegemist kahest eelmisest tunduvalt erineva maailmasõjaga; see pole lihtsalt riikidevaheline kokkupõrge mingi territooriumi pärast; laialdast, väga erinevat vaenutegevust võib täheldada mitmel kontinendil ja tasandil. Konkreetset rindejoont polegi. See on ühtlasi ususõda islami ja judeokristlike juurtega läänekultuuri vahel.
Praegune sündmuste tulipunkt on muidugi Lähis-Idas. Iisraelis, Liibanonis ja Gaza maaribal loetakse tolmus ja kaoses kokku surnukehi ning jälgitakse abitult infrastruktuuri hävingut. Iisrael ründab armutult Liibanoni, lootes lõpu teha shiiidi terrorirühmitusele Hezbollah. Meedia serveerib sealseid sündmusi „Kesk-Ida kriisi“ nime all, aga telepilt räägib pigem sõjakoldest, kust nüüd kiiruga lahkuvad tuhanded põgenikud.
Iisrael on teinud viimastel aastatel tähelepanuväärseid kompromisse, loobudes mais 2000 Lõuna-Liibanonist ning lahkudes hiljuti Gazast. Tal oli järgnevalt plaan välja tõmbuda ka Jordani läänekaldalt. Paraku pole aga tehing „maa rahu vastu” end õigustanud ning terroriorganisatsioonide Hezbollah ja Hamas rünnakud üha ägenenud. Nüüd võitleb Iisrael vaatlejate hinnangul oma olemasolu eest. Toronto Sun'i kolumnist Peter Worthington leiab 18. juuli arvamusartiklis, et seekord on juudiriigil täielik õigus end kaitsta, sest Hezbollah ja Hamas on lennutanud tema pihta viimastel kuudel tuhandeid rakette, millest meedia on eelistanud vaikida. Lisaks tegutsevad mõlemad ülalmainitud organisatsioonid Iraani ja Süüria käepikendusena ja mahitusel, püüdes Iisraeli hävitada.
Hezbollah lükkas teisipäeval Iisraeli kolmepunktilise vaherahuettepaneku tagasi. Selles nõuti röövitud sõdurite tagastamist, raketirünnkute lõpetamist ja Liibanoni vägede paigutamist piirile. ÜRO ja rahvusvaheline üldsus on Liibanoni valitsuselt nõudnud Hezbollah relvituks muutmist. See on aga võimatu, sest nii Liibanoni armees kui Hezbollah's on enamus shiiidi moslemid; oma usukaaslaste vastu aga harilikult relva ei tõsteta. Nii on Liibanoni valitsus praegu raskes olukorras, olles formaalselt küll võimul, aga tegelikult otsekui pantvangi seisuses. ÜRO, Euroopa Liidu jt rahusobitajate jätkuvad püüdlused vaherahu saavutamiseks on jäänud siiani viljatuks.
Täna jälgime murelikult sündmuste arengut Lähis-Idas ja mujal ning küsime: kas III maailmasõda on tõesti alanud? Sõja ajale iseloomulikke märke ja ebastabiilsuse ilminguid on juba küllaga.
Juhtkiri: III maailmasõda on alanud?
Arvamus
TRENDING
