Vabadussõja üks väejuhte kindral Nikolai Reek ütles 2. veebruaril 1920 pärast Tartu rahu sõlmimist: „Selle võidu eest maksame ükskord oma peadega.“ Nii ka läks. Paljudel eestlastel tuli vabaduse eest tasuda kõige kallima — nimelt eluga.
Venemaa taastunnustas Eestit 24. augustil 1991 ajaloolise paratamatuse sunnil. Näis, et halvimad ajad suhetes idanaabriga olid möödas. Aga tegelikult?
Eesti valmisolek seada sisse normaalsed suhted idanaabriga on põrkunud küll väiksematele ja suurematele takistustele, ehkki koostöövalmidus Moskvaga on seatud üheks välispoliitiliseks prioriteediks.
Eesti positsioon NATO ja Euroopa Liidu (EL) liikmena muudab suhteid Venemaaga — need on edaspidi vaadeldavad kui Vene ELi või Vene-NATO suhted. See asjaolu on uusi Kremli propagandarünnakuid esile kutsunud.
Värskeks näiteks olgu siin kolm Moskva etteheidet Eestile. Nõutakse, et Eesti ei tohi riigist välja saata vene eruohvitsere, kes said USA abiprogrammi raames 1990-ndate keskel korteri Venemaale, võtsid kohustuse Eestist lahkuda, kuid jäid sinna edasi elama. Teiseks — Eesti ei tohi tühistada ühepoolselt nn. hariduslepet ja peab tunnustama Venemaa kahtlase taustaga kõrgkoolide diplomeid. Ja kolmandaks on Kreml oma erilise kaitse alla võtnud sõjajärgsete küüditamistega seotud Arnold Meri, kelle tegevust uurib praegu kapo.
Kas pole siin tegemist sekkumisega teise maa siseasjadesse? Igal riigil on ometi õigus jälgida seadustest ja eeskirjadest kinnipidamist; otsustada haridusdokumentide pädevuse üle ja uurida riigile või tema kodanikele kahju toonud isiku minevikku.
Seda uudist lugedes meenus hiljuti Eestit külastanud Vene demokraatlike poliitikute hoiatus, kes rääkisid esilekerkivate „pagunitega meeste“ mõttelaadist. Need tegelased ihkavad saavutada kontrolli teiste omandi üle ja konfiskeerivad silma pilgutamata võõra vara (nii, nagu seda tehti 1917.a. punarevolutsiooni päevil või näiteks Eestis 1940.a.). Äsjane suurärimehe Mihhail Hodorkovski Jukose aktsiate „ärastamine“ ja sõjakõmin Ukrainale kuuluva Tuzla saare ümber räägivadki sellest. Vene eksperdid väljendasid kartust, et veel enne Eesti lõplikku pääsemist ELi ja NATOsse võib Moskva esitada Eestile mingeid territoriaalseid nõudeid. Eks see ole ka tõesti viimane minut, sest mõistagi on suurel Venemaal pisikesele Eestile kergem survet avaldada kui näiteks ELile. Kreml ei saa ometi ahistada tervet euroliitu!
Positiivsema poole pealt äratab lootusi kolmapäevane Eesti-Vene parlamendigruppide kohtumine, kus tutvuti vastastikku ja tehti tulevikuplaane.
Käesoleva kirjutise eesmärgiks pole mitte paanika ja hüsteeria külvamine, aga teisalt ei tohi ka Eesti-Vene suhteid ilustada, sest järelemõtlemise ainet on siin küllaga. Meile on ette heidetud, et kirjutame liiga palju Venemaa teemal ja soovitatud seda isegi vältida, mis on ilmselt lühinägelik mõtteviis.
Rootsi politoloog Olav F. Knudsen arvab, et väikestel riikidel, kes piirnevad suurvõimuga on kaks võimalust: nad saavad välispoliitiliselt valida kas alliansi oma kõige võimsama naabriga või selle peamise rivaaliga. Neutraliteedi säilitamine Venemaa taolise hiigelriigi kõrval on praktiliselt välistatud. Aga see on juba teine teema.
Juhtkiri: Ilma paanika ja hüsteeriata (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Seekord õnneks ei tule küll kellegi vabaduse saabudes enam eluga maksta.
Ei Eesti kohal enam surmavari,iil vaid idast,läänest väike lainehari.Töö mul põrgulikult raske,palgaks antakse vaid vaske.
Möödub nädal,ei hunt veel väsi,kuskilt pole võtta mul ka abikäsi.
Iga raskuse ma siiski kord kindlalt võidan ja seejärel rahulikult Egiptimaale sõidan!
Ei Eesti kohal enam surmavari,iil vaid idast,läänest väike lainehari.Töö mul põrgulikult raske,palgaks antakse vaid vaske.
Möödub nädal,ei hunt veel väsi,kuskilt pole võtta mul ka abikäsi.
Iga raskuse ma siiski kord kindlalt võidan ja seejärel rahulikult Egiptimaale sõidan!
Arvamus
TRENDING
