Iga riigi elanikkond jaguneb põlis- ja välispäritoluga rahvastikuks. Erandiks pole ka Eesti, kus 20. sajandi plahvatusliku immigratsiooni tulemusena on muulasi ca 35%. See on üsnagi rahulolematu rahvahulk, kes alatasa esitab Kremli ärgitusel Eesti valitsusele oma nõudmisi.

Tänases lõimunud maailmas segunevad mitte ainult erinevad eetika- ja kultuurilaadid, sotsiaalsed identifikatsioonid jne., vaid terved rahvused. Kui hoolega ei valvata ja iibele küllaldast tähelepanu ei pöörata, hakkavad etnilised piirjooned esmalt ähmastuma ja kaovad siis sootuks.

Oma kultuuri, keele ja rahvusluse säilitamine nõuab väikerahvastelt erakordset vaprust. Eestlastel on siin põhjust endale õlale patsutada — oleme oma kahanevale rahvaarvule vaatamata maailma kirevas rahvasteperes püsima jäänud.
Esimese põlve immigrandid säilitavad enamasti tugevad sidemed oma sünnimaaga, sest nende mälestused on veel vahetud. Iga põlvkonnaga need seosed lõdvenevad ja lõpuks katkevad täielikult.

Immigrandi kohanemine uue asukohamaaga pole sugugi kerge. Majanduslikult tuleb sageli alustada nullist, saada üle kultuurishokist, harjuda võõra olme ja rahvaga. Kui kohanemine luhtub, rännatakse võimaluse korral sünnimaale tagasi. Aga kui tagasiteed pole, tuleb üha edasi rühkida, nagu ka väliseestlased seda on imetlusväärselt teinud.

Palju oleneb uue asukohamaa suhtumisest immigrantidesse. Kui Kanada võtab avasüli oma rüppe võimalikult palju erinevaid immigrante, siis Euroopa Liit näib liikuvat jäigemate immigratsioonipiirangute suunas — seda eriti nüüdse terrorismivastase võitluse tõttu. Itaallased saatsid eelmisel nädalal suure hulga Põhja-Aafrikast saabunud põgenikke tagasi inimõiguslaste lärmist hoolimata.

Samas kihutavad nn head hunter’id mööda maailma ringi, otsides oma firmadele sobivaid töötajaid. On paradoksaalne, et olukorras, kus Kanada vajab hädasti oskustöölisi ja spetsialiste, ei aktsepteerita ometi kõrgelt haritud immigrantide dokumente ja isegi mitte nende rahvusvahelisi töökogemusi. Nad peavad läbima bürokraatliku kadalipu, omandamaks õiguse Vahtralehemaal oma erialal töötada. Miks?

Muidugi võib ka juhtuda, et immigrantide armee hakkab hoopis põhirahvast mõjutama või seda isegi lämmatama. Nii on ca 18 miljonist austraallasest põliselanikke alles vaid 1,5%, ülejäänud on sisserännanute järeltulijad ning uued immigrandid.

Või ka selline näide. Kreekas moodustasid 20. saj. algul vesipiibu tõmbajate seltskonna peamiselt sisserännanud türklased, kes eriti raskelt põdesid kultuurishokki. Nad avastasid ühel päeval mõnusa ja kosutava pelgupaiga — väikese kohviku, kus sai juua türgi kohvi ja suitsetada vesipiipu. Peatselt tossutasid ka kreeklased ise immigrantidega koos vesipiipu ja jõid kanget musta kohvi selle kõrvale.

Igal rahval on oma eripära ja tunnusjooned. On eetiliselt vale pidada üht rahvast teisest paremaks. Ideaalselt peaksid rahvused üksteist täiendama ja rikastama. Kuid kahjuks kerkivad rassiprobleemid, sajanditepikkune vaen või klaarimata arved aeg-ajalt pinnale isegi siinses multikultuuriliselt ülisõbralikus ühiskonnas.

Tõesti — vajame kõik rohkem sallivust ja suuremeelsust nii meiega sarnanevate kui meist erinevate rahvuste suhtes.

Märkmed: