Princetoni ülikooli ajaloolase Stephen Kotkini panus Nõukogude impeeriumi uurimisele on olnud üle aastate märkimisväärne. Arvukad artiklid, arvustused ja raamatud tema sulest on kinnitanud seda, kuidas ameeriklane on tabanud üht ajastut, ühte valitsussüsteemi, kuidas ajalooratas on veerenud üle riikide ja rahvaste. Tema viimane raamat tegeleb N. Liidu impeeriumi kokkuvarisemisega, jälgides aastaid 1970-2000.
Seega oli Kotkin õige mees arvustama New Republic ajakirja 15. aprilli numbri veergudel kuut uut raamatut, mis tegelevad värske minevikuga, vaadeldes endiseid N. Liidu riike. Artikli pealkiri on intrigeeriv - “Trashcanistan: A tour through the wreckage of the Soviet empire” (Prügikastistaan: Reis läbi N. Liidu impeeriumi rusude). Kuigi nagu nimigi vihjab, on rõhk Kesk-Aasiale pühendatud teostel, arvustab Kotkin ka Ukraina, Moldova ja ka Eesti kohta kirjutatud raamatuid. Viimasele pühendame peatselt tähelepanu.
Kotkini avamärkus on see, et Washingtonis möödus mullu peaaegu märkamatult 10 aastat N. Liidu kokkuvarisemisest. Kuigi palju on täheldatud Bushi ja Putini sõprusest, on vähe uuritud tänast olukorda endises impeeriumis ja mis on tuleviku lootused. Kotkin küsib, kas nabavaatlev Ameerika teab, mis seal toimub, ja mida Venemaa ootab või võib tahab teha. Mõelgem ainult, Bush täitis kauaoodatud Kremli soovi — Talibani kukutamise ja Põhja-Alliansi võimule taastamise Afganistanis. Kuue raamatu arvustamisega põimib Kotkin osavalt vastuseid ja hüpoteese, mida homne päev võiks endise impeeriumi maa-aladele tuua. Kuna, konstateerib Kotkin — kauaks Washington praeguse globaalse olukorraga rahule jääb? Kuidas siis sattus Eesti Kotkini luubi alla? Muidugi mitte osana “prügikasti impeeriumist”, vaid kui positiivse näitajana. Ent ette hoiatades — Kotkini silmadele pole “villa” ette tõmmatud. Nimelt raamat, mida ta arvustab, on Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma poolt toimetatud teos “Return to the Western World: Cultural and Political Perspectives on the Estonian PostCommunist Transition.” Isiklikult ei saa kommenteerida Kotkini arvamusi, kuna raamat pole veel minuni jõudnud. Kindlasti Princetoni professor on aga teosest olulise leidnud.
Kotkin toob ühe müüdina esile, kuidas Eesti oli see riik, kes lõi N. Liidu põlvili. Lauristin ise oma essees olevat oma osa impeeriumi kokkuvarisemisel alla kriipsutanud (!). Kotkin on teadlik, et Lauristin ise oli kommunisti tütar, et Rahvarinne (ja Rahva rinded, mujal, mida ta nimetab Popular Frontideks) said KGB’lt ja Kommunistlikult Parteilt vaikset toetust, et olla vastaseks äärmuslastele, kes olid Moskva reformide vastu (Interrinne).
Siiski, need müüdid on poliitiliselt olnud Eestis väga olulised. Kaalu on lisanud efektne strateegia, et astume tagasi Läände. Paralleele deGaulle’i “leiutusega” ehk poliitilise strateegiaga, et prantslased panid natsidele vastu ja siis vabastasid oma riigi — nagu ameeriklasi ja teisi mõjusid poleks olnudki.
Kotkin tunnistab ka “kahe Eesti” teooriat — “destabilizing inequality”, mis lisab kasvu probleemidele. Võrreldes Lääneriikidega on elustandard Eestis madal — “terribly depressed by Western standards”. Ka toob autor ette teadaolevaid poliitilisi probleeme. Vene küsimusest saab ta mõistlikult aru — kuna eesti venelased on juba jalaga Läänes. Kotkini artikkel väärib lugemist, oma mahu tõttu ei saa teda siin lühidalt refereerida. Kõige suuremaks panuseks on aga ehk see, et jätab arvustuse lugeja kannatamatult ootama, millal saab oma enese silmaga Lauristini ja Vihalemma raamatut lugeda, et eestlasena pilku heita kaante vahele, anda oma hinnang kirjutatust.