Suvi on sügisele kätt andmas, mis nõuab paljudelt peredelt taas kohanemist koolirutiini ja -rütmiga. Tänane leht sisaldab teavet nii siinsete eesti koolide õpilastele kui Toronto Ülikooli tudengitele. Aga pöörame pilgud Eestisse, kus lapsed juba alustasid kooliteed 1. septembril.

Meie riik on taas olnud iseseisev 14 aastat, tänased teismelised on üles kasvanud vabas Eestis. Nad ei tea eriti palju okupatsiooniajast — kui, siis ainult juttude või isiklike, häguste lapsepõlvemälestuste põhjal. Oleks loomulik, et vanemad oma võsukesi sellest pikast ja traagilisest ajajärgust valgustaksid. Aga ... „On sada põhjust, miks paljud vanemad lastele möödanikust ei räägi: pole aega, ei pea vajalikuks, ei oska,“ kurdab Sirje Tohver 26. augusti Õpetajate Lehe Nädalakommentaaris. Sellest on kahju.

Need lapsed sündisid äreval ajal, 1980ndate lõpul, kui lauldi õhinal: „Maa tuleb täita lastega...“. Ja täidetigi, kuigi beebid tulid ilmale keskkonnas, mille tulevik näis üpris tumedana. Äkki sai aga Eesti vabaks ja tollase beebibuumi tulemusena seisavad koolijuhid täna probleemi ees: gümnaasiumiklassidesse astujaid on korraga nii palju, et ei jätku neile ei õpetajaid ega klassiruume. Kai Kalamees kirjutab 30. aug. Eesti Päevalehes, et ainuüksi Kuressaare gümnaasiumi 10. klassis alustab sel sügisel õppetööd üle 200 õpilase. Mõne aasta pärast valgub nendesamade noorte tulv tõenäoliselt kõrgkoolidesse ja ujutab seejärel üle Eesti tööturu, kui nad ei lahku just parematele jahi- ja marjamaadele. Nii avaldab siis tänane teismeliste sugupõlv rahvastikuprotsessidele mõju võibolla isegi veel poole sajandi pärast.

See on iseseisvusaja kõrgpunkt, rõõmustav tendents, aga kui kauaks? Sündide arv kahanes ju märgatavalt taasiseseisvumise saabumisega. Mõne aasta pärast on pilt siis hoopis kurvem.

Prof. Rein Taagepera väidab samas Eesti Päevalehes, et rahva taastootmiseks vajaks Eesti 22.000 sündi aastas, kuid viimased 14 aastat on olnud sünde alla 15.000. Ja kuigi see arv on hiljuti mõnevõrra tõusnud, pole optimismiks erilist põhjust. Selgitanud, kuidas rahvastik kahaneb järk-järgult, kuna väheneb lastekasvatamise eas olevate meeste ja naiste arv, prognoosib Taagepera, et 10 aasta pärast langeb sündide arv 10.000 kanti. Miljonist eestlasest jääb ajapikku alles vaid 600.000. See peaks olema juba tõsine ohusignaal.

Prof. Taagepera soovitab eeskujuks võtta 250 aasta taguse hernhuutluse (vennastekoguduse) ärkamise, mis tõi kaasa hoiakute ja arusaamade muutumise, moraalse puhastumise ning viis seejärel rahvaarvu kasvule. Selleks läheb aga vaja missioonitunnet, tulevikuvisiooni, ohvrivalmidust ja enese mugavusest loobumist. Küsimus on, kas tänase heaoluühiskonna nooremad eestlased on valmis selleks, et maa oleks jätkuvalt täidetud lastega (ja lastelastega); haridustemplid avatud; õpetajatel oleks tööd ja sirguks uus põlvkond eestlasi, kes väärtustaks oma rahvust ja haridust.

Märkmed: