Kui eestlaste kogukond võõrsil märgib sünni- või isamaa iseseisvumist pidulikkude aktustega, pole see pelk kummardus mineviku ees, vaid pigem austuse avaldamine neile meestele ja naistele, kes võimaldasid tohutute ponnistustega — nii sõjarelvadega kui diplomaatiliste oskustega — meie rahvusriigi sündi. Teadagi kahaneb otsene side aastatega, kuid mälu on meil ikka rahvusliku häälestusega, isegi kui pole oldud Eesti Vabariigi loomise või taastamisega otseselt seotud. On äärmiselt oluline kõrgel hoida kõike vabariigiga seotud sümboolikat.

Sini-must-valge ja "Mu isamaa" kõrval on seliine oluline sümbol meie välisministeerium. Nagu Eero Medijainen on kirjutanud, välisministeerium ja saatkonnad pole mitte ainult vabas maailmas Eesti riigi välisfunktsioone täitvad institutsioonid. Veel enam kehastavad meie diplomaadid võõrsil riiki — nad on ise iseseisvuse sümbolid. Järjepidevust määrab pahatihti mitte see, kus kohas lehvib trikoloor, vaid see, kuidas vabadusehindajad seda suudavad kaitsta — nii Toompeal kui Torontos, Washingtonis, Stockholmis, ning just eriti Moskvas.

Mitmeti on praegune välisministeeriumi ümberkorraldus, milleni viis kahetsusväärne ja segane saladokumentide kadumine, parajaks proovikiviks. Nagu Juhan Parts möödunud nädalal leidis, välispoliitika põhineb usaldusel, mida Kristiina Ojulandile ei saanud vähemalt koalitsiooni juhtiv peaminster enam anda. Ojulandi, kuigi ta on mitmes rahvusvahelises ringkonnas hinnatud politiik, ei saanud Parts sellises õhkkonnas lasta Eesti nimel tegutseda. Ministri vahetamine ei aseta samuti valitsust heasse valgusesse, sest pahatihti jätab selline otsus oma karmuses seletamata, kas ehk oli enamat kui juhtimisstiil tagandamise juureks. Seda eriti, kuna õhku jäävad rippuma suletud uste taga toimunud vestluste tulemused, mis veel diplomaatiliste lepeteni polnud jõudnud. Teadagi on mõningaid kõhklusi, kuidas peaks pikaks veninud piirileppe allakirjutamisega, veel vähem 9. mai Moskvasse küllakutsega sammuma.

Halvast tuleb ikka head leida. Reformierakondlased on pärast esialgset, ehk eestlaslikult loomulikku puiklemist, aru saanud, et rahvusvaheliselt tunnustatud sümbol on olulisem kui sisekemplemine. Tänaseks on nad esitanud välisministriks Riigikogu aseesimehe Rein Langi; varem vaagitud kandidaadid, staazhikad karjääridiplomaadid ei soovinud vahetada välisteenistust ministriameti vastu.

Kuigi on mitmeti õige, et poliitiku asemel võiks kindlama käega juhtida riikliku järjepidevuse sümbolit välissuhtluse asjatundja, on olulisem, et välisministeeriumi juhtkonnas vaakum kohe täidetakse. Normaalselt töötava välisteenistuse aparaat ei suuda mängu panna kõiki oma kogemusi, tarkust ning oskusi, kui selle taga ei seisa rahvas. Hinnates üle aegade välisminsteeriumi ja valitsuste saavutusi iseseisvuse saavutamise, hoidmise ja kaitsmise nimel, tuleks vabariigi aastapäeva pidulikult märkides meeles pidada seda, et Eesti diplomaatia peab esmajoones arvestama riigi huvide ja vajadustega. See on sümbol, mis pole sugugi täna vähemtähtis kui riigi lipp ja riigi hümn.

Arvamus

TRENDING