Juhtkiri: Ja ime jätkub
Seitse riiki, kes veel hiljuti kuulusid Varssavi Pakti mõjupiirkonda, kutsuti 21. novembril Prahas toimunud NATO tippkohtumisel alliansi liikmeteks. Imede ime — viis nendest polnud 12 aastat tagasi isegi mitte iseseisvad riigid, kuuludes N. Liidu, Jugoslaavia või Tshehhoslovakkia koosseisu.
USA president George W. Bush pöördus Vilniuses eelmisel reedel emotsionaalse tervitusega baltlaste poole, öeldes: „Balti riikide lähiajalugu on tõeline ime. Te saavutasite oma vabaduse, võitsite iseseisvuse, nüüd ühinete te suure alliansiga. Ja teie ime kestab edasi.” President kiitis baltlaste vaprust ja meelekindlust ning kinnitas, et nüüdsest on tehtud lõpp pimeduse, hirmu ja üksinduse ööle, sest võimaliku agressiivse rünnaku korral ei olda enam üksi.
Ei tohi aga unustada, et selle ime teostumine sai võimalikuks tänu tohututele jõupingutustele ja eneseohverdusele. Stiimul oli muidugi paljuütlev: ebamäärane hirm agressori ees on ju alati mõjutanud Eesti poliitikat. Isegi siis, kui sellest avalikult pole räägitud. Okupatsioonivõimude hirmutegudest teame omast käest. “Küsige seda oma vanavanematelt või vanematelt, kes kaotasid oma poja või tütre II maailmasõjas kaugetel rinnetel või Eesti metsades, nimetutes kalmudes, kui üldse leiduski hauakaevajat...” kirjutas 19. nov. Postimehes ekspresident Lennart Meri. Ent maailm pole enam kaugeltki sama mis siis või ka 1949.a., NATO rajamise ajal.
Nüüd täidab allianss olulist rolli terrorismivastases võitluses, kuhu oodatakse iga liikmesriigi jõukohast panust. Rumeenlased on osavad mägilahingutes, Kanadal on parim infotehnoloogia; baltlastel pole küll suurt sõjalist võimsust, kuid nad võivad ülejäänutele eeskujuks olla oma visaduse ja söakusega.
Ja veel üks imekspandav aspekt — ajal, mil USA suhted Saksamaa ja Prantsusmaaga näivad jahenevat, on USA leidnud ootamatult tugevat toetust Ida-Euroopa riikidest.
Ime on seegi, et Kreml tervitas NATO järjekordset laienemist kerge õlakehituse ja suhtelise vaikusega. Ainult kommunistid väljendasid oma nördimust, süüdistades avalikus kirjas president Putinit ükskõiksuses. Aga see pole muidugi mingi ime.
Eesti võttis suuna NATOga ühinemisele 1992.a., kui Vene sõdurid tallasid veel Maarjamaad. Milliseid vahendeid küll Kreml ei kasutanud sundimaks Balti riike loobuma NATOga ühinemise ideest! Eesti poliitikud vajasid tuvi vagurust ja mao kavalust. Mõnikord tuli minna läbi alanduse oru; vahel astuti mitu sammu tagasi ja kõigest üks edasi. Ometi on ebareaalsena tundunud unistus nüüd täitunud tänu paljude kodu- ja väliseestlaste lakkamatule vaevanägemisele. Loodetavasti ei unustata neid väärikalt tänamast.
NATO-pidu ja rõõmujoovastus on Eesti õuel lõppenud. Nüüd seisavad ees liitumisläbirääkimised, mille tulemusena vormistatakse ühinemisprotokoll, mille peavad heaks kiitma 19 liikmesriigi parlamendid. Alliansil on ju väga kindlad poliitilised ja sõjalised kriteeriumid. Ja ikkagi — läinud nädala värske tuulepuhang viis Euroopast viimase Külma sõja kopitanud õhu, likvideeris lõplikult kurikuulsa Jalta kohtumise pärandi ning nihutas NATO Venemaa piirideni välja. See on ja jääb suurimaks imeks.
Arvamus
TRENDING
