Loogikaseaduste kohaselt on hea kooliharidus enamasti garantiiks, et tuleviku teenimisvõimalused kujunevad igati edukaks. Seda ükskõik millises riigis ja mistahes ajastul — ega siis asjata ole läbi aegade ka vaesemate perede emad-isad pidanud tähtsaimaks oma lastele haridustee kindlustamist, kuna see on otsekui baasiks, millele pealisehitise rajamine jääb juba inimese enda ülesandeks.
Et Kanadas on haridus ülima au sees, kõneleb uusim statistika: viimase kümne aastaga on ülikooliharidusega inimeste arv kasvanud tervelt 39% võrra, mis on 2,5 korda rohkem, kui on suurenenud täisealine elanikkond riigis. Vaatamata kõrgetele õppemaksudele — kümnendi jooksul on need kasvanud umbes 126% võrra — , vanemate ohverdustele või noorte enda võlakoormusele on ülikooli astumine vägagi loomulik samm, sest perspektiiv edukast karjäärist terendamas silme ees.
Riigi statistikaameti hiljuti avaldatud andmete kohaselt on kõrgelt haritud inimesed ka kõrgema sissetulekuga — kuuekohalise numbriga aastapalga teenijaist on ülikoolidiplom taskus 61%-l. Ülikooliharidusega inimeste keskmine palk üldiselt on ka mõtlemapanevalt suurem vaid keskkoolis käinute omast. Kuigi, ega haridus üksi ka edukust garanteeri, paljugi oleneb loomulikult ka isiksuse omadustest, pealehakkamisest ning paraku muidugi ka juhustest.
Statistika tõi välja, et ka siin valitsevad tegelikult ebavõrdsused: teame ju kõik probleemidest, millega seisavad vastamisi näiteks teistes riikides kõrge hariduse saanud spetsialistid, teenides Kanadasse immigreerudes elatist oma võimetest tunduvalt madalama tööga. Huvitaval kombel on aga statistika kohaselt ka märkimisväärne erinevus meeste ja naiste sissetuleku vahel: iga meeste teenitud dollari kohta teenib õrnema soo esindaja 70 senti — tänapäeva maaailmas küll võrdlemisi kummaline nähtus, kuid ju siis tõese põhjaga. On ju tegelikult enesestmõistetav tõsiasi, et sugu, välimus ja vanus ei tohiks kuidagi eduka karjääri kujunemises rolli mängida, kõik oleneb siiski inimese võimetest, kuid elus tuleb ikka ette, et teinekord tuleb ühel inimesel end kuhugi jõudmiseks enam tõestada kui teisel.
Eesti ajakirjandusest lugesin hiljuti huvitavat poleemikat nn. lapsametnike teemal — nimelt on ministeeriumidesse jt. ametitesse tööle võetud palju noori, hea haridusega ja muidu andekaid inimesi, kelle puhul aga võib juhtuda, et vanem ja kogenud kolleeg ei suuda nende oskusi ja teadmisi väga tõsiselt võtta.
Samas on nn. Eesti mudel, kus noored inimesed töötavad juhtivatel ja vastutusrikastel ametikohtadel, ka maailma silmis äramärkimist leidnud. Kodumaal on viimase kümnendi trend, et nooremad inimesed on nii karjääri kui sissetulekute poolest sageli oma pensionieale lähenevatest vanematest tükk maad edukamad, kusjuures paljudes riikides on see vastupidi — tõus karjääriredelil ja ka teenistus saab oma suurema hoo ja ulatuse graduaalselt, aastate möödudes. Nooremate inimeste tagasihoidlikumat edukust siin riigis tõid välja ka Kanada Statistikaameti andmed, mille kohaselt on alla 40aastaste meeste sissetulekud varasema ajaga võrreldes keskmiselt vähenenud, üle 50aastaste omad aga tõusnud. Nii et pensionile siirduja on sageli oma karjääri ning sissetulekute tipul.
Kanadalased on üks kõrgemini haritumaid rahvaid — üle 54% 25—64aastastest omavad mingisugust keskkoolijärgset haridust, mis on ligemale 10% enam kui kümme aastat varem. Võrdluseks toodi välja ka, et aastal 1951 oli vastav arv vaid 2%.
National Post’is räägib Kanada Ülikoolide ja Kolledzhite Assotsiatsiooni president R. Giroux üha suurenevast nõudlusest ülikoolikohtade järele riigis, mis kasvab lausa dramaatilises suurusjärgus, nii et õppeasutustel on valida, kas saata õppida soovijaid tagasi või laiendada õppimisvõimalusi.
Juhtkiri: Janu hariduse järele
Arvamus
TRENDING
