Viimastel nädalatel oleme üha murelikumalt jälginud bensiinijaamade tabloosid ja uurinud ärides hinnasilte. Mõlemad näitavad tõusutendentsi. Põhjuseks on muidugi toornafta hinna pidev tõus. Läinud nädala lõpus lõi see taas uue rekordi, kui barrel kallines üle 75 dollari. Viimase 12 kuuga on nafta hind kerkinud 39%. Proportsionaalselt sellega tõusevad muidugi ka õlimagnaatide kasumid.
Kahjuks ei suuda ka praegused alternatiivsete energialiikide mahud kompenseerida õlivajadust. Uute tehnoloogiate juurutamine nõuab aastaid, aga kütust oleks kohe vaja.
Õlinappuse tagajärjed võivad olla rängad: häired transpordis ja tööstuses, rahvusvahelise kaubanduse kängumine, teatud kaupade müügilt kadumine või nende defitsiit; tööhõive olukorra halvenemine ja — loogilise jätkuna kõigele sellele — poliitilised rahutused.
Euroopa tuntud ajakirjanike ja dokumentaalfilmide autorite Basil Gelpke and Ray McCormack film „Oil Crash“ maalib sünge stsenaariumi sellest, kuidas meie tsivilisatsiooni ohjeldamatu kirg õli järele seab ohtu sellesama tsivilisatsiooni püsimise. Veenvas, heatasemelises filmis viibitakse õlimaardlates, intervjueeritakse teadlasi ja eksperte ning jõutakse järelduseni, et ammendamatuina tundunud toornafta varud polegi nii lõputud. Järk-järguline musta kulla varude vähenemine ja reservuaaride tühjenemine kuulutab enam kui 100aastase „õli ajastu” lõppu. Me võiksime seda kõike pidada hirmu õhutamiseks, isegi vandenõu teooriaks, kui filmi autorid ei põhjendaks kõike teaduslike uuringutega ja ekspertide arvamustega.
Gelpke selgitab: „Ühekorraga läksid paika kõik näiliselt seosetud sündmused — orkaanide Katrina ja Rita laastamistöö Mehhiko lahe õlirikastuskeskustes, Iraagi sõda, Iraani tuumaambitsioonid, sotsialist Hugo Chavez’i asumine Venetsueela riigipea kohale, Yukose riigistamine Venemaal, Hiina ja India majanduste vägev paisumine, erakordne huvi päikese-, tuule ja tuumaenergiat tootavate ettevõtete vastu börsil. See kõik juhtis pilgud ühte suunda — õlivarud hakkavad lõppema ja keegi pole valmis sellele järgnevaks kataklüsmiks.“
Eksperdid ütlevad, et siiani on ammutatud 900 miljardit barrelit naftat, kusjuures maailma toornafta üldkogust hinnatakse kahele triljonile barrelile. Polekski justkui nii halb — õli peaks jätkuma veel 100 aastaks. Probleem on aga selles, et kui õlireservuaar hakkab tühjaks saama, on sellest väga raske ja kulukas naftat ammutada. Ja samas kasvab turul nõudmine. Mõned majandusteadlased arvavad, et selline olukord võib viia nafta hinna 200 dollarini barreli eest ja vallandada seninähtamatu kriisi, mille kõrval 1930-ndate aastate suur majandus-surutis näib lapsemänguna.
Õnneks on inimloomuses mitte lootust kaotada. Siinkohal tasub ehk ka meenutada, et midagi taolist ennustati millenniumi vahetuseks, kuid ometi midagi hullu ei juhtunud. Siiani pole ka ohtlik linnugripp pandeemiaks kujunenud.
Juhtkiri: Janu õli järele
Arvamus
TRENDING
