Tähtpäevade ja isegi riiklike pühadega võib aja möödudes ununeda, miks just seda päeva, neid saavutusi märgitakse. Heaoluriigis nagu Kanadas, on seda juba ammu märgata — Dominion Day, nüüd Canada Day, riigi ametlik sünnipäev tähendab vaid töövabapäeva, pikka nädalalõppu; Remembrance Day, I maailmasõja lõppemine seda, et postkontorid ja riigiametid on suletud, muidu aga igapäevaseks saanud.
Väike riik Eesti ei saa enesele lubada, et unustab, mida on saavutatud ja millise hinna eest. Neid riiklikke pühi, tähtsaid päevi on vähe — ja seda olulisem on nende tähtsus. Eestlastele on kolmsusena kõige tähtsamad: poliitiline tähtpäev — omariikluse ja iseseisvuse väljakuulutamine; diplomaatiline — Tartu rahulepingu allakirjutamine; ning sõjaline — Võidupüha.
Tagantjärele on aktusekõnede, koolis õpitu kaudu suhtkerge toonaseid olukordi üle idealiseerida või ehk isegi lihtsustada. Võidupüha märkides ei saa aga ütelda, et sellega toome esile ülirahvusluse või militarismi. Pigem uhkust selle üle, et eestlased suutsid võita vastaseid, seda väljaspool oma riiklikke piire, põlisvaenlast koduõuest kaugemale tõrjudes. Sõjalist võitu Landeswehri üle ja selle eellugu teab iga koolijüts, nagu ka seda, et Võnnu all valitses arusaam, et oma maad tuleb kaitsta.
Vabadussõjas oli võitlus venelaste vastu hädapärane vajadus; võitlus sakslaste vastu aga kättemaks aastasadu tehtud ülekohtu eest. Kindral Ernst Põdder läks ajalukku oma päevakäsuga enne Võnnu lahingut: „Meie ei tohi parunitele ja nende käsilastele võimalust anda ennast korraldada. Madu pea peab maha raiutud saama!“ Ja raiutigi, ning asuti siis rahu sobitama venelastega, mille tulemuseks sai Tartu rahu.
Kui täna tunneme õigustatult muret, et vastne allkirjastatud, kuid (veel) mitte ratifitseeritud piirileping Venemaaga tähendab juriidiliselt Tartu rahulepingu paragrahvide nullimist, omakorda tühistades deklaratsiooni, kus Nõukogude Venemaa igaveseks ajaks loobus suveräänsusest Eesti üle, tunnustades meie iseseisvust ja omariiklust, siis on tarvis meeles pidada Võidupüha pärandit. Kui meie riigikogulased tahavad ikka ratifitseerida Euroopa Liidu põhiseaduse lepingut, mis teeks EL-ist majandusliidu asemel poliitilise, kus Eestil kaoks omal maal oma sõna õigus, siis on veel rohkem tarvis neile meelde tuletada, mida tähendab Võidupüha, miks tuleb ikka tõrvikutega vabadusleeke kanda võidutulest võidutuleni, aastast aastasse.
Siis, kui Eesti Vabariik oli umbes sama vana kui praegune, õigusjärgne Eesti, kuulutati 23. juuni riigipühaks, Võidupühaks. Võidutule süütamine langes ajalooliselt ühte põlise jaanitulega, millest tekkis ka kahepäevane rahvapidu. Aastate jooksul on võidutuli saanud koduseks ja omaseks, millele aitas kaasa kasvõi see, et II maailmasõja ajal panid nii vene kui saksa okupandid selle keelu alla. Teame, et vabadusleeki ei saa vaka all hoida.
Võidupüha on siin Kanadas järjekindlalt ja väärikalt märgitud eriti Seedriorul, mis tänavu pühitseb 50. juubelit. Tuleval nädalalõpul Suveharja ja Võidupühaga kinnitame ühiselt ja järjekordselt, et kaugel asukohamaal hoiame ikka isamaad ning ta väljavõidetud vabadust pühana.
Juhtkiri: Järjepidevuse loit
Arvamus
TRENDING
