Selle nädala esimene töö- ja koolipäev tõi suure shoki sadadele miljonitele inimestele üle Põhja-Ameerika, kui teismeline koolipoiss tulistas esmaspäeval surnuks oma vanaisa ja tema elukaaslase ning läks seejärel mitme relvaga kooli, kus tappis viis õpilast, õpetaja ja turvamehe ning hiljem ka iseennast. Kõnealune sündmus leidis aset Minnesota osariigi põhjaosas umbes 5000 elanikuga Red Lake'i indiaani reservis, 120 km Kanada piirist lõuna pool, ja tegemist on järgmise ohvriterohkema koolitulistamisega Ameerikas alates 1999.a. aprillist, kui Colorado osariigis Littleton'is Columbine'i keskkoolis sai kahe noore tulistaja tegude tagajärjel surma 12 õpilast, üks õpetaja ja tulistajad ise.

Paraku pole koolitulistamised Ameerikas sugugi harulduseks — ka sealsamas Minnesota osariigis Cold Spring'is tapeti 1,5 aastat tagasi kaks õpilast.

Esmaspäevase juhtumi, Red Lake'i umbes 300 õpilasega kooli 16aastase tulistaja puhul olid tunnistajad ajakirjanduse andmetel märganud, et tapatööd tehes olnud tal isegi nägu naerul, ühelt ohvrilt küsinud ta tema usu kohta Jumalasse. Lisaks tapetuile sai vigastada 14 õpilast, kellest kaks siiani kriitilises seisundis.

Kooli esindajate sõnul oli noor kurjategija pandud hiljuti koolireeglite rikkumise tõttu koduõppe programmile. Motiive tema teo kohta otseselt ei teata, kuigi mõned kaasõpilased on ajakirjandusele rääkinud noormehe antisotsiaalsusest, tagantjärgi mõeldes võis tema käitumises ohumärke olla varemgi; tema sugulaste sõnutsi oli ta üksik ja sai teistelt narrida; ta isa oli mõned aastad tagasi võtnud endalt elu ja ema elas autoõnnetusest saadud vigastuste tõttu hooldekodus. Motivatsioone tapatööks võib seega vaid oletada, ent mitte ükski neist — ka mitte kõige keerulisem olukord kodus või koolis — ei õigusta niisugust käitumist, mis ületab igasuguse tavamõistes koolivägivalla piirid.

Vägivald koolides on saanud üldiselt päris tavapäraseks nähtuseks. Vaevalt asub ühelgi mandril kooli, kus see probleem oleks täiesti võõras ja tundmatu. Harilikult piirdub see vaid nn. koolikiusamisega, psühhoterroriga, kaasõpilaste mõnitamise ja peksmisega, millele ei tohi vaadata läbi sõrmede nii või teisiti, ent inimohvritega lõppenud juhused on selge näide, et nii mõnedegi laste vaimse olukorraga on midagi kõvasti korrast ära. Niisugused lood saadavad kahtlemata muresignaali miljonitele lapsevanematele, et koolid pole enam need turvalised paigad, kuhu oma last saates võib südamerahuga kindel olla, et nendega on seal kõik korras ja nad tulevad koju sama tervelt ja rõõmsalt kui nad olid sinna minnes.

Vägivaldsuse tekkepõhjuste uurimine annab arutlusainet psühholoogidele, õpetajatele, sotsiaaltöötajatele, ajakirjanikele — ja jätab alati justkui õhku rippuma küsimuse, kas keegi on teinud midagi valesti. Ollakse varmad süüdistama televisiooni, internetti ja videotehnika võidukäiku, kust otsekui ammutatakse ideid jõhkrate tegude kordasaatmiseks, kuid enamus lapsi, kes analoogseid asju vaadanud, neid ju kordama ei kipu. Kodune kasvatus — kui palju tublisid lapsi on sirgunud nendestki peredest, kus vanemlik eeskuju on olnud kõike muud kui autoriteetne ja vastupidi, on hulk selliseidki näiteid, kus igati respekteeritavas ja tublis perekonnas kasvab üles kurjategija.

Mis läks valesti — kasvatuses, isiksuse arengus, psüühikas — kõikidele küsimustele lihtsalt vastuseid ei ole.

Märkmed: