Viimase Kanada rahvaloenduse andmete järgi kuuluvad enam kui pooled Suur-Toronto elanikud rahvusgruppidesse, mida nimetati omal ajal silmnähtavateks vähemusteks. Termin peegeldab aega Põhja-Ameerikas, kui enamus sisserändajatest olid eurooplased, nahavärvi järgi valged. Tollal torkasid tõmmumad selles ühiskonnas silma, nüüdseks on aga linnapilt sootuks teine.

Kusagil mujal ei pane seda rohkem tähele kui koolides. Poliitiline korrektsus, mille juured on paraku marksismi põhimõtetes, rakendatud kapitalistlikku süsteemi, eriti kõrgkoolides, ei luba enam nahavärvi tooni järgi inimest eristada.

Põhimõtteliselt oleme kõik vist mõistega päri. Kuid sooviga võrdseks teha kõike kaovad olulised eripärad. Inimloomuses on olemas tolerants ja leplikkus, samas aga vajadus ning soov oma kultuuri põhiideedele truuks jääda. Tolerantsus on tekitanud olukorra, kus hiljutiste sisserändajate õigusi “kaitstakse” rangelt. Et mitte-kristlaste tundeid kaitsta, ei tohi neile häid jõulupühi soovida. Eelisvormiks on neutraalsem häid pühi ehk "holidays”. Kuid Hannukkah't, Ramadani ja Diwalit nimetatakse nimepidi, kui need pühade päevad on käes.

Jõulud on kristlikud pühad, välja kasvanud põhjapoolkera rahvaste talvise pööripäeva tähistamiskommetest, seotud Lunastaja sünniga. Isegi kui sisserändajaid, peamiselt lõunapoolkera rahvastest, on arvukalt, ei peaks see tähendama, et uue asukohamaa kombeid peaks nurka suruma.

Meenutame samuti seda, et kristluse järgi on inimese elu eesmärk isikliku lunastamise saavutamine Jeesuse vahendusel — kes viibib just eriti jõulude ajal oma koguduse juures. Kuidas võime poliitilise korrektsuse nimel keelata kellelegi seda soovimast?

Ristiusus valitseb soov säilitada rahu — see seletab mitmeti oikumeenilisi liikumisi kõikide kristlaste ühendamiseks, usulahkude lepituskatseid, samuti ka õilsamalt, miks poliitiline korrektsus on suutnud nii vägevalt kanda kinnitada.

Muret tekitab, kuidas Toronto koolides, mida majandavad samuti ristiusku maksumaksjad, on liikumine jõulude halliks tegemise suunas.

Mäletame, kuidas nõukogudeaegse ideoloogilise surve kõrvalmõjuna levisid ristiusukombed just jõuluõhtul, nagu kalmistutel lahkunutele küünalde süütamine nende haudadel. Küünlavalguses oli lootus, usk ning mäletamine. Kurjus ei suutnud summutada usku, pigem andis sellele jõudu. Toronto koolides olemasolev maailmavaade pole muidugi sugugi mitte kurjuse taha peitunud, pigem viisakuse. Siiski on see väärnähe, kui üks oluline maailmavaade ei tohi jõuliselt esineda oma õige nime all.

Meenuvad, nagu tihti sel aastaajal, luuletaja Kalju Ahvena kaunid salmid, kirjutatud võõrsil, kodunt kaugele surutud kommunismi kurjuse tõttu. Ahven kirjutas 1944.a. detsembris Neuhammeri laagris, kuidas läbi kauguste teda juhtis väike käsi, "lävest läveni ta aste käis, ei väsind! Jäljed õue jäid, jäi südamesse tuli". Ahven tundis kaugel Eestimaast, et legend jõululapsest on tõsi. Seda peaks kõik adminstraatorid ja poliitikud tunnistama — jõulud on ikka jõulud, neid peaks kõikjal õige nime all vastu võtma, rõõmus ning lunastuse ootel.

Märkmed: