1903. a. detsembris õnnestus vendadel Wilbur ja Orville Wright’il pärast lugematuid katsetusi kohmakal lennuki eelkäijal tõusta õhku ja sooritada 120 jala pikkune õhulend. Sellest saavutusest elevil vennad saatsid oma õele Katherinele telegrammi: „Me tõesti lendasime 120 jalga õhus ja tuleme jõuluks koju.“ Katherine jooksis telegrammiga kohaliku ajalehe toimetaja juurde, kes heitis paberile pilgu ja ühmas: „Tore on, poisid tulevad siis jõuluks koju.“ Nähtavasti polnud see mees omal kohal, sest ta eiras inimajaloo üht tähtsamat uudist: noormehed olid ju sooritanud esmakordse õhulennu! Nende jõuluks koju jõudmine oli teisejärguline uudis.

Kes meist ei sooviks ajaratast ringi pöörata ja veeta jõulupühi lapsepõlvekodus! Kui suur võis küll olla eesti pagulaste koduigatsus esimeste võõrsil veedetud jõulude ajal 65 aastat tagasi! Võib arvata, et suurlinnade uhke tuledesära jäi nende silmis väga kahvatuks kodutalu jõulupuul süüdatud üheainsa küünla väreleva leegi kõrval. Seda südamevalu annab nii hästi edasi tänase lehe esiküljel olev Eerik Purje luuletus.

Kuid kohtumise igatsus oli kahepoolne. Heldur Jõgioja meenutas seda kunagi nii: „Saanisõit, kauge kirikukellade kõla, imeilus postkaart kaugelt sugulaselt, kes elas suure vee taga ja külla tulla ei saanud. /…/ Lootus, et tuleval aastal oleme kõik koos — nii noored kui ka vanad.“

Ehkki populaarses jõululaulus I'll be Home For Christmas maalitakse unistuste pilt: lumi, kingitused, jõulutuled jm., on meile pigem lähedasemad luuleread: Me ihkame jõuludeks koju / ja otsime tuttavat ust. / Me tunneme kodusoojust ja rõõmu väikesest puust. / Kodus ootab meid jõulurahu, /pere koondub ja vaikne on jutt./ Ja need, kes elavad lahus – / neil kõigil on koju rutt.

Ei tuled, kaubakarussell, jõulupuu, kingitused, rikkalikud road ja isegi mitte kogu pere pühadeks koju jõudmine pole aga jõulude peamine sõnum ja sisu. Viimane võib kergesti mattuda teisejärgulise alla, nii nagu see ülaltoodud loos juhtus. Kas olete viibinud mõnel tähtsal sünnipäeval, kus juubilar unustatakse pärast esimesi kõlavaid tervitusi? Sama võib juhtuda ka Jõululapsega.

Detsembri lõpus tähistatav talvine pööripäev ja Kristuse sünd on oma sisult sarnased – need sümboliseerivad valguse võitu pimeduse üle, tuues midagi harrast ja pühalikku argielu hallusesse. Me januneme selle järele tänases üdini materialistlikus ja isegi julmas maailmas, kus ainult rahal näib olevat väge ja võimu. Kolumnist ja teoloog Toomas Paul on öelnud: „Kaubanduslikud jõulud on globaalsed. Jääb vaid üle kaasa tunda: vaene Jeesus, miks ta pidi sündima just jõulude ajal, kui kõigil on nii kiire!“

Võib-olla tasuks pärast seda, kui oleme jõulueelsete toimetustega ühele poole saanud, süüdanud küünlad oma lahkunud lähedaste haudadel, kirikus käinud ja lõpuks kogunenud perega jõulukuuse juurde, mõelda ka Jõululapsele.

Häid jõulupühi kõigile – olgu siis kodus või kaugel!

Märkmed: