Nagu peaminister Juhan Parts lausus esmaspäeval, pärast Washingtonis liitumisdokumendi andmist riigisekretär Colin Powellile: "Eestil on nüüd julgem olla. Julgem, kui kunagi varem meie ajaloo vältel." Parts kinnitas samas, et “Eesti annab oma panuse, et NATO püsiks parima julgeolekuliiduna, mis kunagi on olnud."
Kuid on ka neid, kes on reageerinud teatud küünilisusega. Uus, laienenud NATO on mõne silmis vähema tähtsusega organisatsioon kui see, mida ta oli külma sõja ajal. Vesisemaks teeb NATO koostise mõne jaoks teadmine, et uksele on koputamas horvaadid, albaanlased ja makedoonlased - juba on juttu sellest, et lubades väikseid ja vaesemaid suurte tugevate juurde lisab see viimastele suuremaid majanduskoormusi. Vihjatakse sellele, et Balti riigid vajavad teiste NATO liikmete abi õhuruumi turvalisuse tagamisel. See omakorda on tekitanud reaktsioone Venemaalt.
USA NATO suursaadik Nicholas Burns on aga korduvalt kinnitanud, et Venemaaga on peetud sel teemal otsekoheseid läbirääkimisi, ning et Moskva teab vägagi hästi, et NATOl pole mingeid (luure)kavatsusi, tagamõtteid Baltikumi õhuruumi patrullides. Powell omakorda ütles, et Venemaa ei tohiks näha NATO laienemist ohuna, hoopis NATOt kui partnerit uute ohtude vastu seismisel.
Selleks ohuks on, nagu president Bush selgelt oma tervituskõnes andis mõista, terrorism. (Bushi kõne, lühendatult, leiate meie lehe ingliskeelsest osast.) Uus rinne pole Euroopas - see on pigem Lähis-Idas, islamiriikides, Kaukaasias ja võimalikult Aasia uutes tuumariikides. Poliitiline paradoks on see, et kardetakse kauem vana, tuttavat ohtu, uuega arvestatakse palju aeglasemalt. Reaalne oht on ühes suunas, vahendid aga teises. Nii reageerib Kreml kindlasti NATO Balti õhuruumis liikumise suhtes kaugelt üle.
Partsi sõnade tähtsus on suunatud aga just eestlastele, mitte ameeriklastele. Julgeolek on jagamatu, koostöövõimelisus, mida Eesti riik on selgelt ja sihikindlalt demonstreerinud, tagab NATO liikmesriigina Eesti stabiilsust. Sellega omakorda kindlustades demokraatlikku arengut, millega Venemaal küll uhkustada ei saa.
Moraalse eeskuju andis Eesti kaitsepoliitikale isaisade meelekindlus, otsustavus ja visadus Vabadussõjas. Pojapoegade ja -tütarde valmisolek rahvusvaheliseks kaitsealaseks koostööks on kandnud kauaoodatud vilja.