Kuidas sai meist, eestlastest, eneseteadlik rahvas? Selline, kes kuulub võrdõiguslikult maailma rahvaste perre? Eks teadmine, et võõrvõimu all elada meie ei soovi, on alguspunktiks. Leian, et mäletame tänapäeval Jüriööd vaid möödaminnes, sedagi teatud sümbolismi loori tagant.
Oleme riigi ja rahvana omaks võtnud kristlikud põhimõtted, ning võime aastal 2004 leida, et usuvabadus on oluline osa demokraatlikust ühiskonnast. Kuid seda lähenemist pole teps mitte kõik rahvad omaks võtnud – Iraagis toimuv on vaid hetkeseisus hüdra üks pale.
Eestlastele toodi samuti võõras usk väevõimuga. Muistse vabadusvõitluse käigus jäid eestlased alla. Möödusid inimpõlved, aga mälestus Lembitu aegsest vabadusest, priiusest ei ununenud. 1343. aasta 23 aprill on jäädavalt meie ajalukku jäänud kui muistse vabadusvõistluse viimane etapp. Siis algas ülestõus Harjumaal. Ristirüütlite toodud uus mõtlemine ei sobinud, kuna seda toodi mitte headusega, vaid kurjusega. Ei olnud ime, et eestlased soovisid puhastada maad kõigest võõrast.
Tallinna Pühavaimu Koguduse pastori Balthasar Russowi kroonikast leiame eestlaste soovi olla oma maal peremehed, ehk kuulsaima kirjelduse. Russow, kes oli ise tõenäoliselt rahvuselt eestlane, pani kirja, et kõik, kes olid rahvuselt sakslased, pidid surema. Padise kloostrivaremetes liikudes saab veel tänapäeval aimata, mida eestlased põhimõtte pärast seal ette võtsid. Russow kirjeldas, kuidas eestlased risti ja põiki oma maa läbi käisid, põletades aadlike mõisaid, tappes iga sakslase, keda nad kätte said.
Ent nagu pahatihti võõrvõimudega, okupantidega, ei saanud sakslasi usaldada. Kokku kutsuti neli eestlaste kuningat Paide lossi läbirääkimistele, kui seal lahendust ei leitud, mõrvati nad sõnamurdlikult.
Tallinna all oodanud eestlaste laager sai siis suhteliselt kerge vaevaga hävitatud. Oodatud abi põhjanaabritelt ei jõudnud kohale, mässulised said lüüa.
Eesti esimene ajalooline romaan, E. Börnhöhe „Tasuja“ on asendamatu lektüür — kes seda on lugenud, teab, kuidas 500 aastat hiljem oskas autor elustada emotsioone. Isamaalisus on aade, mida kunstlikult ei saa luua — ka siin võiksime mõelda tänapäevastele sõjakäikudele.
Sõda ega mässu ei tahaks keegi ülistada. Inimloomuses on aga paraku olemas verine arveteõiendamine. Ristiusk on kujunenud siiski tähtsaks moraalikandvaks ja -andvaks süsteemiks. Mida aga selle nimel on korda saadetud, jääb meie rahvale siiski vastuvõetamatuks.
Ajaloost õpime, ka aastasadu hiljem. Meie eluajal oleme aru saanud, kui üürike võib olla priiusepõlve maitsmine. Elades taasvabast Eestist kaugel, tundes rõõmu riigi saavutustest rahvusvahelisel tandril, nagu NATO ja ELiga liitumine märgib, ei saa aga siiki unustada, et vabadus on habras aare.
Ajalugu pole täppisteadus, kirjutajal on paraku ideoloogilised veendumused. Siiski, Russowi ja Börnhöhe kirjapandust saame õpetust, mida saame tulevastele põlvedele edasi anda. See ongi ajaloost õppimise voorus, ning kui sel laupäeval meie vaba skautlik noorus Jüripäeva paraadil meenutab 1343. aasta priiusesoovi, siis on see jälle kinnituseks, et rahvana oleme õppinud lugusid möödunud aegadest, eestlasekssaamise rajal on olnud katsumisi kui palju.
Juhtkiri: Jüriööle mõeldes
Arvamus
TRENDING
