Taas on põhjust peatuda Eesti ajaloo ühel traagilisemal leheküljel – eeloleval nädalal möödub juuniküüditamisest 66 aastat.

1941. a massiküüditamise eelmäng käivitus juba augustis 1939 Molotovi-Ribbentropi salapakti allakirjutamisega; sai tuult purjedesse 1940. a juuni keskel, kui N. Liit esitas Eestile oma ultimatiivsed nõudmised ning kulmineerus 17. juunil, kui 100.000 nõukogude sõdurit marssis Eestisse, okupeerides meie riigi. Küllap on iga lugeja kursis kõige järgnenuga. Vaba, iseseisev Eesti lakkas olemast.

Nn juunipöörde järgsetel kuudel kadusid teadmatusse sajad väärikad Eesti kodanikud, kellest paljude kohta pole siiani mingeid andmeid. Valitsesid hirm ja masendus, sest inimesi nabiti kinni tänavatelt ja töökohtadelt.

Nii elati terve aasta, kuni 1941. a 14. juuni esimestel tundidel prõmmiti paljude eesti kodude ustele. Tuhandeid süütuid inimesi sunniti lahkuma kaugele külmale maale. Nüüd tähistame seda leinapäevana, sest enam kui 10.000 küüditatu hulgas oli palju neid, kelle käsi enam kunagi koduväravat ega -ust ei puudutanud. Nad puhkavad Siberi mullas, ilma et neist oleks hauaküngastki järele jäänud.Võib arvata, et paljud neist küsisid oma viimse hingetõmbega: „Mille eest?“ Ja vastust nad oma küsimusele ei saanud…


Perekondadest eraldatud mehed viidi Siberi vangilaagritesse, kus algasid nädalaid kestnud ülekuulamised. Nn erinõupidamine kuulutas viimaks välja otsuse – harilikult surmaotsuse. Ometi kuulusid need tublid eestlased oma rahva paremikku – linnapead, vallavanemad, insenerid, agronoomid, talupidajad, koolidirektorid ja -õpetajad, edukad ärimehed. Ei ühtki kurjategijat! Mille eest neid siis mõrvati?

Küüditamiste ja tapmiste eesmärk oli hävitada need, kellel oli rahva hulgas autoriteeti ja kellelt võis oodata vastupanu uuele võimule. Küllap oli siis ka hea võimalus kätte maksta Vabadussõja kaotuse eest ja eriti võitlustes silma paistnud isikutele.

Juuniküüditamine on vaid üks episood meie rahva kannatuste ahelas, aga oma julmuselt on see vähestega võrreldav. Sõja puhkemine katkestas edasise okupantide hävitustöö. Pärast sõda jätkusidki kuriteod meie rahva vastu uue hooga, repressioonidemasin töötas täistiirudel.

Õiglus on aga siiani jalule seadmata. Ehkki Eesti ja Euroopa Parlament on kommunistliku ideoloogia hukka mõistnud, pole kommunistlikele kurjategijatele Nürnbergi-taolise tribunali korraldamine isegi kõne all. Keegi pole nende üle kohut mõistnud, kuigi genotsiid ja sõjakuriteod on aegumatud. Venemaa lõputu vassimine ajaloo ümber aga kestab. Me pole maailmale suutnud selgeks teha meile osaks saanud ülekohtu, valu ja kannatuste suurust. Ent siiski – pole halba ilma heata. Hiljutine venelaste brutaalne aprillimäss Tallinnas avas paljude rahvusvaheliste vaatlejate ja pressi silmad. Nii küsitakse hämmeldunult tänagi: „Mille eest?

Märkmed: