Just selliseks kujunes äsjase rahvahääletuse tulemus Eesti astumise kohta Euroopa Liitu (66,92:33.08%).
Kuidas seda tagajärge hinnata? Mõnevõrra jäi ehk oodatust kesisemaks osalenute arv — 63,4% hääleõiguslikest kodanikest. Kas seda saab lugeda ammendavaks kogu rahva arvamuse peegeldamisel? Kindlasti, sest näiteks arvamusuuringute puhul peetakse usaldusväärseks isegi 1000 inimese küsitlemist miljonist. Hääletustulemus ise on aga kahtlemata veenev.
Referendumieelsetel päevadel kaldusid paljud kõhklejad eurojaatajate leeri. Nii ületasidki viimased veenva kõrgusvaruga ELi lati, millega lõppes 10 aastat kestnud rännak (või siis hoojooks) keerulises eurolabürindis.
Seekord jäi mannetuks nii Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare tõrges vastuseis ELile kui ka nende oma, kes vehkisid viimastel nädalatel vene kaardi asemel ELi uue põhiseaduse leppe projektiga.
ELi-teemaline väitlus kodu- ja välismaal näitas aga Eesti kodanike demokraatlikku küpsust ja sisemist kultuuri. Oskus teist poolt ära kuulata, plusse ja miinuseid rahulikult vaagida ja mitte kohe vastast poriga pilduda — sellisena võiks iseloomustada toimunud väitlust. Muidugi erines käesolev hääletus ka tavapärastest valimistest, kus sihtmärk üksikisiku või erakonna näol on märksa konkreetsem ja ahvatlevam.
Igal EV kodanikul oli võimalus oma seisukoht rahvahääletuseks kujundada ja see ka välja öelda. „Jah“ või „ei“ — selles oli küsimus, kuldset keskteed ehk kolmandat lahtrit valimissedelil ei pakutud, seda pole olemaski.
Hirm kaotada taas oma iseseisvus — see mure vaevas (ja vaevab tänagi) paljusid. Kas aga 19. saj. absoluutne iseseisvus ehk rippumatus, nagu siis öeldi, on enam teostatav tänases üleilmastunud ja lõimunud-põimunud maailmas? 21. sajandil on kõik suhteline, ja sageli on parim, või ka ainuke võimalus oma iseseisvust kaitsta ühiselt. EL on üles ehitatud just suveräänsuse ühise teostamise põhimõttel. Riigid võivad olla erineva suuruse, rahvaarvu, taseme ja huvidega, kuid ELis pole sel mingit tähtsust, ollakse võrdsed ja seal pole domineerivat suurvõimu. Just see eristabki tänast ELi endisest N. Liidust. Ajalugu on meile aga korduvalt näidanud, et põhiline oht Eesti iseseisvusele lähtub just idast.
Eksvälisminister T. H. Ilves rõhutas esmaspäeval, et Eestile on vaja ELiga ühinemist eeskätt selleks, et esimest korda viimase 12 aasta vältel tulla välja alandavast kaitsepositsioonist suhetes Venemaaga.
ELi laienemine ohjeldab Kremli ülbet käitumist juba järgmisel aastal, sest siis muutuvad head suhted Balti ja Kesk-Euroopa riikidega Venemaa jaoks väga oluliseks, ennustab Ilves ja nendib, et Moskva on lõpuks ometi sunnitud kaotama Eesti kaupadele kehtestatud topelttollid ja alla kirjutama piirilepingu.
Mis saab edasi? Nüüd kuulutab president välja põhiseaduse muutmise seaduse. Referendumi otsus jõustub detsembris, millele järgneb lepingu ratifitseerimine riigikogus.
Järgnevad veel mõned formaalsused, mis peaksid lõppema 30. aprilliks 2004 ja avama Eestile lõplikult ukse Euroopa Liitu. Seda soovis kaks kolmandikku hääletamisel osalenuist ja veelgi suurem osa meist, väliseestlastest.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
vankumatu27 Sep 2003 08:39
Tere heale kaasmaalasele, ja südamlikud tänud ilusa kirja eest. Jah, oli tore näha neid lendlehti Tallinna tänavatel. Paraku on aga juba valimised selja taga, ning teised mured millega võidelda. Hakatakse uuesti muret tundma Venemaa eest - eriti pr. Matvijenko väljaütlemistega seoses vene keele kasutuselevõtmisega lähivälismaal. Tundub et vaatamata Jah otsusele, ei ole asjad kaugeltki nii lihtsad lahenema, kuigi see on mõne siinkirjuta naiivsuse tõttu raske mõista. Kes on tõeline eestlane ja tahab võitlust edasi võidelda, saab seda teha ainult kodunaal elades ja olles! Teretulemast kõigile.
tallinlane26 Sep 2003 14:37
Kas Eesti Elu on Eesti ametnikkonnakeskne või sallib arvamuste erinevust? Kui jah, siis peaks laskma Eesti Elus kirjutada neil, kes tõeliselt ei-poliitikat ajasid, oma ajast, oma rahaga, vabatahtlikult, Eesti hüvanguks, olles eestlased nagu eestlased ikka, mitte mingid venelased, venemeelsed, kaltsakad, idioodid, nupust nikastanud jne. Need väljendid on need sildid, mida jah-pool siin kleepis. Aga see on ju üks demagoogia võte! Silt külge - ja seda siis kloppima! Äärmiselt solvav eesti kodanikule! Aga nii tegi ametlik propaganda!
Samas saadi täiesti vabatahtliku initsiatiivi alusel õhku lennuk, mis Tallinna kohal 2 korda paragrahv 1 kaitseks lendlehti lennutas! Kusjuures vajalikud tuhanded lendlehed trükiti vaid ühe öö jooksul, sest lennuki võimalus avanes nii äkki - ühe piloodi initsiatiivil! Vägev!
Ning rahast - kes müüs oma maja, kes auto ja kodutehnika, kes pani söögi kõrvalt kogu vaba raha mängu...
See oli ilus aeg!
vankumatu25 Sep 2003 13:08
Noh on ikka lollid inimesed siin maailmas küll. Ise see kirja kirjutaja niivõrd rumal et ei saa aru et mul ainult pool neid eluaastad elatud mida tema mulle kenasti kokku arvutab, ja teiseks et ma olen, vastupidi temale kes lihtsalt on Kanada mugavustega harjunud tugitooli kriitik, juba mitmendat aastat Eesti kodanik ja elan veel pealekauba Tallinnas! Kui ta juba oma esimestes lausetes niivõrd palju vigu suutnud kokku keerata, siis võivad lugejad ise oma järeldused teha mis ülejäänud juut on väärt! Võibolla võiks seesama kirjutaja seletada miks sel nädalal Eestis, kui näiteks välisminister Ojuland on kõik teinud et Eesti pääseks EL-i, samas kanapööret teinud,leidmaks vajalikuks et Patriah Aleksius II saab Maarjamaa esimese ordeni? Mis pistmist on nüüd kriitiku jutus sellega et ühest küljest kistakse meid vägisi lääne poole, juhul kui poliitilised kasumid ajavad tagant mõnda poliitikut sama vabalt kahepalgeliselt mõtlema? Minu kriitik tulgu ennem Eestisse ja võidelgu siin, and put his money where his mouth is!!
Loe kõiki kommentaare (9)